Tänavu nägin mesilasi tarude ees esimesi lennutiire tegemas pühapäeval, 25. veebruaril. Oli 6–7 soojakraadi. Osaline puhastuslend oli ära olnud juba varem, lumi tarude ees määrdunud. Tegin söödakontrolli, panin iduperedele kandipakid peale ja paarile suurele ka. Oli ka neid peresid, kes olid talve jäänud – mõni nälja pärast, kuigi sügisel said kõik korralikult süüa.
Võibolla on siin oma põhjus rähnidel – mu kodulähedase grupis olid rähnid teinud korraliku töö. Olin siia talvituma toonud 80 taru, enamikul neist on nüüd rähni tehtud augud sees. Ütleme nii, et isehakanud ventilatsiooniinsener tegi tarudele täiendavad ventilatsiooniavad, aga projekt on mesinikuga kooskõlastamata jäetud!
Täheldasin ka, et rähnid olid teinud hiirtega koostööd – rähn toksis korpuste käeõnarustesse augud, siis näris hiir augu suuremaks ja ronis sisse. Mitmel tarul oli hiir sees, alumises korpuses ainult raamid alles, ülemises korpuses surnud pere …
Olen ventlatsioonimeistrit ka näinud – ühel mesilakäigul istus pahategija tarude kõrval puu küljes ja toksis seal. Tundus, et tamme-kirjurähn, aga ega pahategija nimi polegi kõige tähtsam, taga ma teda ajma ju ei hakka … Aga seda võin kõll öelda, et kui eelmisel aastal oli meil Mesikumas hea karuaasta, siis tänavu tundub olevat hea rähniaasta.
Kui kuu keskel rähni ja hiirte koostööd avastades tegi rõõmu vähemalt see, et lumi oli peaaegu kõikjalt sulanud ja see andis lootust, et ehk on nugistel võimalik juba mujalt süüa saada, siis järgmine mesila-käik kustutas selle lootuse. Nugis oli kohal käinud.
Kuu lõpus lugesin Postimehest, et esimene mõmmik oli Läänemaal kaamera ette jäänud. Kes teab, ehk samast perest, kes meil siin mullu meemaigu suhu sai. No mis siis ikka: loodus on meil Läänemaal rikas!