Mai andis, juuni võtab

Loodus on nüüd juba 2–3 nädalat tavapärasest ees – eile nägin põdrakanepit õitsemas. Kui niimoodi jätkub, on juba juuni lõpuks looduslik korje läbi. Siis saavad mesilased nektarit koguda ainult külvatud kultuuridelt: keerispealt, tatralt, mesikalt, ristikult. Ja siis ehk tuleb kanarbik.

Mesikuma tarukaalu näidud 1.-16. juunil.

Ka eelmisel nädalal polnud mingit korjet –  viimased 8 päeva näitab tarukaal miinust või minimaalset tõusu. Juuni võtab tagasi selle, mis mai andis.

Roheline on selle suve värv.

Emad, kelle 18. mail vageldasime, on hakanud munema. Esimesed 30 ema on välja võetud, mõned müüdud, kümmekond ema oma peredes vahetatud. Kuna eelmine nädal oli vihmane, pole paarumine olnud aktiivne. Arusaadav, ilm pole paarumist soosinud. Ka munemine pole aktiivne – esiteks on emad veel noored ja teiseks on mesilaste ilmateade parem kui meil: võib olla, et neil on info kehva korjeilma pikaajalise jätkumise kohta ja nad ei lase emadel muneda.

Igatahes panime iduperedesse rohkem hauet kui juunis tavaline: 4 farrarit kooruvat hauet + mee- ja suiraraam + ülesehitatud raamid munemise jaoks. Vahel olen ka 1 liitri siirupit (vahekorras 1:1) juurde andnud – et mummudel oleks vähem stressi ja vihmaste ilmadega tegevust. Iduperest mett niikuinii ei võta, seega pole karta, et siirup meesaagi rikub.

Leia pildilt kollane täpp ja punane täpp.

Ühes peres on mul kaks ema: kollase täpiga ja punasega täpiga. See on kollase täpiga ema pere, aga kevadel märkasin, et nad olid endale uue ema kasvatanud. Emad tegutsesid kahekesi koos kärgedel. Mul ei olnud toona rohelist värvi kaasas, ainult punane värv oli autos, tegin siis sellega uuele emale täpi. Kui eile seda peret läbi vaatasin, olid nad jätkuvalt alles ja toimetasid koos. Aga mune oli vähe. Ilmselt on see vähese korje pärast, aga küllap on vana, kollase täpiga ema lõppemas ja punase täpiga noor ema pole veel hoogu üles võtnud.

Kahte ema peres olen ka varem märganud, aga tavapärane see pole. See annab märku, et vana emaga on midagi pahasti. Ta võib inimsilmale visuaalselt korralik ema tunduda, aga mesilased tajuvad, et miski on valesti, ilma põhjuseta nad uut ema ei tee. Kui uus ema tehakse, siis enamasti nõelavad või lämmatavad mesilased vana ema surnuks, tõmbudes ümber tema. Kuid vahel lasevad nad vanal emal sõbralikult lihtsalt edasi toimetada ja pere elab kuni talveni kahe emaga. Talvituma pere kahe emaga ei lähe.

Õietolmu tuhat varjundit.

Mais kogusin pisut õietolmu – kui seda pilti hoolikalt vaadata, on näha, et looduses leidub kõike, terasid on vaat et valgest mustani. Huvitav on see, et kõrvuti asuvatest tarudest tuleb väga eri värvi terakesi. Ma ei kogu õietolmu enam massiliselt, pigem on see õppe eesmärgil, et praktikandid näeksid, kuidas õietolmu kogumine käib.

Ja nüüd, mil jaanipäev on ukse ees ja suvi kalendri järgi kohe algamas, söandan ametlikult kinnitada: karudest meie mesila sel kevadel pääses! Ainult uljad noored sokukesed käivad aeg-ajalt põõsapoistega pusklemas – ja see sobib ühele mesilale palju paremini kui mõmmikutega maid jagada 🙂

 

Noorte emade aeg

Mai lõpus algas meil emadekasvatus, esimesed vageldamised tegime praktikantidega 18. ja 21. mail. Nüüd on mesilasemad koorunud ja mesilastega täidetud paarumistarudesse antud. Mõni on küsinud, kuidas ma paarumistarusid mesilastega täidan.

Näiteks nii.

Paarumistarud on mul ergonoomilised – postide otsas. Postide otsas on nad sellepärast, et teadupärast on mesinikul selg alati haige ja mugaval kõrgusel asuvad tarud on seljasõbralikud.

Esimesed noored emad, need, kes 18. mail vageldatud, peaksid 13. juunil munema hakkama. Panen siia aja hoomamiseks päevade arvestuse ka – ehk on kellelegi abiks. Et siis: kui 18. mail vageldad, siis

  • 29. mail emad kooruvad,
  • 5.-6. juunil toimub paarumislend,
  • 13.-14. juunil hakkavad emad munema.

15.-16. juunil võiks siis emad paarumistarudest välja tõsta ja järgmised kupud sisse panna. See omakorda tähendab, et uue vageldamise peab tegema 5. juunil – siis on 15.06 olemas see kooruv kupp, mille saab paarumistarusse panna. Ja kohe peaks ema väljavõtmisel uue kupu sisse panema sellepärast, et siis ei jõua mummud ise hakata aseemakuppu tegema.

Endiselt kestab perede laiendamine – aga pered on erinevad. On neid, kel on vaja ema vahetada ja järele aidata, ja on neid, kellele olen juba 7-8 Farrari korpust andnud. Emad, kes paarumistarudest tulevad, on meil seega väga oodatud, et välja vahetada seeniorid, kes oma asjadega hakkama ei saa. Püüan emasid vahetada paari aasta järel, aga kui on probleemne pere, siis varem. Peamiselt on meil punased (2023) ja kollased (2022) emad, aga on ka kaks ema aastast 2021 – neil pole küll väga suured pered, sest emad ei mune enam nii palju, aga nad käituvad suurepäraselt, on rahulikud ja tublid. Neilt võtan vageldusmaterjali, sest just selliste peredega soovin oma mesilas töötada.

Eile vaatasin peresid üle ja võtsin sobivatest välja kohe-kohe kooruvat hauet – neist teen juurde noorte mesilaste ülekülluses olevaid peresid, kus ei ole avashauet ega mune, ja annan sinna sisse emakuppudega raamid, et nad uued emad üles kasvataksid. Noored on head ammed.

Kiire aeg kestab, aga kuidagi on tänavu läinud nii, et just nüüd on mu tublid praktikandid saanud vähem mesilas käia kui tavaliselt. Kõige kiiremal ajal ootamatult abist ilma jääda tähendab mesinikule ülipikki päevi, teadagi, üksi taru juures toimetamine võtab kauem aega kui koos heade abilistega.

Aga vahel jääd ikka lihtsalt niisama vaatama, kuidas tüdrukud selle suve esimest mett limpsivad.

Üks tore asi veel: sel kevadel jäi meie mesila karudest puutumata. Mai lõpus kohtusin küll ühega – üks pisike mõmmik jooksis grupi lähedal, nii 200 meetrit eemal, mul nina eest üle tee. Kuulsin meiekandi jahimehelt, et see karu, kes eelmisel aastal ainsana Läänemaal maha lasti, sattus jahimehega kokku ühest mu grupist vaid 2 km kaugusel. Aga siiski polnud ta ilmselt see,  kes mullu ühel ööl meie mesila rajakaamera ette jäi – too jahimeeste saagiks saanu olevat olnud keskmine ott, 150 kg kanti, meie oma aga  oli pigem selline mürakas … no nagu kaks keskmist mesinikku kokku panna. 200-300 kg kanti 🙂

Mummud kolisid korjemaale

Looduses on toimunud heas mõttes plahvatus: alles mõni nädal tagasi, 23. aprillil, oli meil 20+ cm lund, nüüd aga on kollased võililleväljad, terve nädala on soojakraade olnud 25 kanti ja järgmiseks kümneks päevaks lubab sama. Vaher on õitsemise lõpetanud, täna vaatasin, et tamm on hakanud kergelt rohetama, õunapuud hakkasid õitsema laupäeval, 18. mail – seega nüüd on loodus tavapärasest ees, sest eelnevatel aastatel on nad hakanud õitsema 20., isegi 24. mail. Read more

Nädal veel vastu pidada!

Loodusega pole mõtet võidelda, aga tähelepanekuid ikka teha võib. Kui tavapäraselt saavad mesilased aprilli keskel juba pajukorjele, siis sel aastal on nii, et meie kandis mõned pajud praeguseks, st aprilli lõpuks, küll õitsevad, aga ilmad on liiga külmad, et päikeselapsed saaksid korjele lennata. Samas oli kuulda, et Valga- ja Võrumaal olid aprillialguse soojalaines sündinud koguni nektaritoomise aprillikuised rekordpäevad. Pajusid kasvab Eestis 22 liiki ja temperatuurid on piirkonniti erinevad. Meie piirkonnas näitas ilmavana eelmisel nädalal veel kümnekonnaks päevaks lund ja lörtsi. Read more

Mis saab, kui anda mesinikule sidruneid?

Mesilas läheb tempo aina kiiremaks. Aprilli algus on viimane aeg veel teiste mesinikega näost näkku kohtuda ja ennast täiendada. Kahju, et sel laupäeval sattusid kaks üritust kokku – oli nii Mesinike Liidu teabepäev Türil kui meejookide valmistamise õpituba meetootjatele Olustveres. Joogid meelitasid vastupandamatu jõuga enda poole – aga olgem ausad, ma poleks kuhugi jõudnud, kui mu mesilasse ei oleks nädalavahetuseks abiks jäänud asjalikke Olustvere praktikante. Read more

Söödakontroll

Tänavu on mitme mesinikuga rääkides kuulda olnud, et perede söödatarvidus olnud keskmisest suurem. Ka meie mesilas on see nii. Eriti kehvasti on talvitunud väikesed pered. Tegin eelmisel sügisel katse tuua üle talve need mesilasemad, keda ma suve jooksul ära vahetada ei jõudnud – panin nad iduperedes talvituma, kahel korpusel, 4 + 4 Farrari raami üksteise peal. Nüüd on katse tulemus käes – taolisel neljaraamilisel on talvitumine kehv. Järelikult peab varuema pered sügiseks nii suureks saama, et saab nad talveks suuremasse korpusse tõsta. Juba 6-raamilisel (st 6 + 6 Farrari raami) on suurem tõenäosus ellu jääda. Kõige parem on talvitumine 10raamilises peres, st 10 +10 Farrari raamil. Read more

Praktikandid ja põhjavahetus

Kui eelmisel kevadel vahetasin põhju 25. märtsist 3. aprillini, siis sel aastal olen varasem. Põhjavahetus algas meil 16. märtsil. Ühelt poolt on see seotud ilmaga – korpustarude põhjavahetuseks eelistangi sellist temperatuuri, nagu laupäeval oli: 4–5 kraadi. Siis ei lenda mesilased veel välja, püsivad kärgedel. Kui vahetamine jääb soojema peale, on mesilased juba põhja peal, et ise sodi välja vedada. Read more