Sel kevadel jõudis karu Mesikuma mesilagruppides maiust otsimas käia lausa viiel korral. Külaskäigud toimusid kolmes erinevas grupis ja neljal korral sai ta peredest mee ka kätte.

Tundub hea karuaasta olevat, viskasin tuttavatele nalja, kui mõmmik aprilli lõpus juba teist korda mu mesilagrupis külas oli käinud. Aga kui see toimus taas ja järgmises grupis, siis naljatuju enam polnud. Tõmbab silma niiskeks küll, kui oled panustanud ja hoidnud oma grupid korras, tublid ja töökad ning siis näed sellist kaost.

Tänavuste karurünnete juures olid minu jaoks tähelepanuväärsed kaks asjaolu: esiteks käib karu mesilas külas tavaliselt aprilli lõpus – mai alguses, seekord aga jätkus käike mai keskpaigani välja, ja teiseks oli rüüstatud gruppe, mis asusid üksteisest eemal. Viimane viib mõttele, et karusid käis mul külas mitu.

Sarikülastused

Esimene karu külastas tarusid Ubasalu külas – 16. ja 18. aprilli vahel oli mõmmik maiustanud tarude kallal, mis asusid majast vaid 500 meetrit eemal. Järgmise käigu avastasin tarugrupis, mis asus Liivi külas – sealne rajakaamera oli salvestanud külaskäigu ööl vastu 29. aprilli. Kaks ööd hiljem reetis rajakaamera mesikäpa öised toimetused Jõgisoo küla grupis. Ja neli ööd hiljem oli karu samas taas kohal.

Siis sai mul mõõt täis ja tõin Jõgisoo grupi pered ära. Kaamera jätsin üles. Paar päeva hiljem seda vaatamas käies avastasin, et samal kolimisööl oli karu jälle käinud – rajakaamerad salvestasid mõmmiku, kes mahajäänud tarualuseid nördinult uuris. Polnudki meerestoranis tema tulekuks lauad kaetud!

Pärast seda pole kaamerad karu käike enam näidanud. Ainult üks rebane oli kaamerasse jäänud – oli huvitav näha, kuidas rebane leidis maast karu tühjaks söödud raami, selle hambusse haaras ja metsa jooksis.

Juuni keskel võtsin riski ja kolisin osa peresid Jõgisoole tagasi. Mul olid seal eelmisel aastal paarumistarude jaoks ettevalmistused tehtud ja kuna ümbruskonnas teisi gruppe pole, on seal hea koht emade paarumist kontrollida. See ongi ainus positiivne punkt, mille ma nüüd kogu selle loo juures leian – karu poolt pealesunnitud kolimisega sain paarumiskohas platsi nö puhtaks ja oli hea teha puhtalt lehelt valikut, millisest peredest lesed ja emad sinna viia. Teisipidi on risk, et viid oma kõige paremad pered sinna ja siis tuleb jälle tegelane metsast … Regulaarne kontroll üle päeva on siiani näidanud, et küllap on karul nüüd metsas süüa piisavalt.

Kui palju karusid?

Mulle tundub, et tegu polnud ühe nuhtluskaruga, vaid ilmselt on mesilagruppe külastanud erinevad mõmmikud. Ubasalust Liivi külani on vahemaa 3 kilomeetrit, sinna vahele jääb mitmeid elektrikarjuseid ja piiratud alasid. Liivi külast Jõgisoo külani on 8 km. Ma ei usu, et ühel mõmmil on niipalju õnne, et ta koperdab lihtsalt maad mööda ringi rännates kahe ja poole nädala jooksul kolmel korral juhuslikult uue mesilagrupi asukohale. Kui keegi väidab, et kõiki kolme gruppi külastas üks ja sama karu, siis peab sel mesikäpal PRIAst siseinfot olema. Ta peaks siis täpselt nagu kaardi järgi teadma, kus mesilad asuvad.

Kahjuks ei ole mul õnnestunud teada saada, kui palju karusid Läänemaal siis on. Ka kahjusid üle vaatama tulnud keskkonnaametnik ei osanud seda öelda. Selle info leidsin, et 2022 andmetel oli Eestis tuhatkond karu. Jahimeeste andmetel kütiti Läänemaal mullu kaks, Eestis kokku 90 karu. Aga kuna karud liiguvad üsna suurel alal, siis ei pruugi jahimeeste andmed kohalike karude kohta täpsed olla.

Mida mesinik teha saab?

Head rohtu karu tõrjumiseks mesinikul minu arvates pole. Öeldakse, et karu vastu aitab ainult karuaedik, aga kui sa elektrikarjuse ümbert regulaarselt niitmas käia ei jõua, pole ka aiast kasu. Peale selle on aiad ja nende osad kallid ja on olnud kuulda, et neidki varastatakse. Ja olgem ausad, aia hind on väikese mesiniku jaoks kõrge, olgugi et pool kinni makstakse. Kui tara ja selle juurde kuuluva rajamine maksab 1500 kuni 3000 eurot ühe grupi kohta, peaks mesinik ka siis, kui ta 50% toetust saab, kümnele grupile tarasid tehes ikkagi 15 000 eurot leidma.

Võib ju pered kodu ümber talvituma tuua, ka nii soovitatakse karukahjude vähendamiseks teha. Kuid ka see ei pruugi piisav olla, kui karu luusib ringi veel mai keskel või hiljemgi – sõber saatis pildi, kus oli karu põllu ääres nähtud 6. juunil. Kui kevad juhtub jahe olema nagu tänavu oli, ei leia karud ilmselt metsast ka mais veel süüa ja tulevad inimasustuse lähedale toiduotsingutele.

Mitte ainult pere kaotus

Karukahju ei tähenda mesinikule ainult kaotatud peresid. See tähendab lisaks, et sul ei ole selleks hooajaks peresid, kes mett tooksid. Sinu majandusliku kahju suurus on seega pere, taru ja pere kohta keskmiselt 50 kg mee väärtus kokku.

Ja kahju on ka emotsionaalne. Mesilasperedest on kahju. On kurb avastada, et jälle on keegi su töö ja vaeva laiali lõhkund. Mul ei ole karude vastu midagi, loodus annab, loodus võtab, aga võtaks see mesikäpp oma osa siis ilusti – võtku see üks korpus korralikult maha ja söögu kõht täis! Aga see robustne laiali loopimine ja arutu lõhkumine – see teeb valu ja viha.

Ja metsagrupis, kus on hiljuti karu käinud, jääb tükiks ajaks veider tunne sisse. Lähed ainult korraks, näiteks rajakaameras patareisid vahetamas, ja tajud, nagu keegi hingaks kuklasse… On tunne, nagu keegi jälgiks põõsaste vahel su tegevust.

Mida karu taru juures teeb?

Rajakaameral on näha karu tegutsemine mesitaru juures.

• Esiteks lükkab karu ninaga katusel oleva kivi maha, siis ajab käpaga taru külili.
• Järgmiseks pöörab karu korpuse tagurpidi, et raamid välja vajuksid.
• Siis ajab ta raamid paarikaupa laiali ja veab raamhaaval eemale võssa, kus on hea maiustada. Raame veab ta võssa seni, kuni kõht täis või kuni nõelata saab.