Maikuu eelviimasel nädalal viisime lesepered Naissaarele. Saarepuhkusele, saarepuhkusele, tüdrukud ja poisid!

Kui 19. mail merele minema hakkasime, oli tuulekiirus 6 m/s. Sellisega saavad mandrimehed ikka hakkama. Niisiis – Daniil oli valinud pered, Erki tõi need mai alguses Elvast Tabasallu, laiendas mereilma oodates ära ja sai samal ajal paadi korda. Siis, 19. mail,  see merelemineku-ilm tuli, seega – lennuavad kinni, rihmad peale, autosse ja sadamasse minek!

Erki paneb lennuavasid kinni, tema praktikant Valter, kes muidu toimetab mesilastega PPA katusel,  jälgib mängu.

 Neilt leseperedelt, keda oli vaja varem laiendada, võtsime nüüd neljanda korpuse maha, et peresid oleks võimalik paati tõsta. Kolm korpust mesilastega on juba piisavalt raske vedada, neljas oleks ilmselgelt too much.

Mahajäänud perede ülesandeks on kokku korjata ka naabertarude lennumesilased, kes korjelt tulid.

Autos kujunes iseenesest mobiilne apiteraapia-tuba – võtsime neilt mesilasperedelt, kes autosse said tõstetud, katused maha ja panime võrgu peale, et vent oleks. Auto täitus kiiresti taruaroomidega. Mõni mumm sai välja ka ja neid oli autos omajagu laiali. Mõnus! Kas saaks veel midagi toredamat perede transpordiks välja mõelda?

Erki ja tüdrukud aknal.

Sadamas!

Veame Sanderiga tarusid laeva.

Ja siis tõstame tarud paati.

Et lainega kipuvad asjad ikka lendama, tuleb tarud korralikult kinnitada. Järgmiseks korraks teadmiseks: peaks siiski tarudele katuse peale panema – laine lõi tarud märjaks. Leseperedega on üsna palju jändamist, paarumistarusid on pärast hulka lihtsam viia.

Erki seob tarud kinni.

Erkil on uus paat, kasutatud rannavalvepaat. Mõnusalt kompaktne, hea peresid peale tõsta ja neli mesinikku mahuvad kenasti kajutisse. See oligi esimene pikem reis Eestis sel paadil. Enne oli Erki teinud paar testtiiru Tallinna lahel.

Esireas Valter ja Erki, taustal üks mees salongis. Ülesanne: leia pildilt neljas mesinik!

Naissaarel panime kaheksa leseperet paika. Tagasi sõites pakkus Erki, kas tahan ise laevarooli istuda. Neljakohalise lennukiga olen proovinud – lennuki juhtimine on samamoodi väga tundlik tegevus, vajab harjumist, peale selle oli algajal laevajuhil põnev otsida poisid, et nende vahelt – ja ikka õigelt poolt! – läbi sõita. Hea kogemus. Lennukiga oli keerulisem!

Igatahes läks kõik hästi, kella poole üheteistkümne ajal jõudsime tagasi Tallinnasse ja kogu protsess kestis üle 5 tunni.

Killuke õhtust romantikat.  

Aga korjest ka. Veel nädal tagasi söötsin kuueraamilisi peresid, sest ilmad olid külmad ja pered näljas, nüüd aga tuleb kõvasti laiendada. Esmaspäeval oli arvestatav korjepäev üle hulga aja, tarukaal näitas 2,76 kg. 26.05 oli juba väga hästi: 4,84 kg. On ka põhjust: taliraps on hakanud õitsema. Muudest ilmavaatlustest: kastan alustas, sirel õitseb mitmel pool.

Peakorje algas tänavu 25. mail.

Aga saarelkäik ja tarukaalude jälgimine pole kaugeltki kõik, mis ühes tootmismesilas tiheda maikuu jooksul toimub. Praktikantidega tegime vageldamist. Aga mul ei tulnud pähe öelda, et nad vajutaksid kupualgmed lõpuni talla sisse korralikult kinni. Kui vaatama läksime, oli osa kuppudest põhja kukkunud ja mõni liistu külge kinni jäänud.

Mõni kupualge oli raami alumise liistu külge kinni jäänud.

Luhtaläinud (võib isegi öelda: põhjakäinud:-)) vageldamine. 

Ega need udupeened tõuemad ei taha kuppe väga ehitada. Aga praktikandid said hea kogemuse: vageldamine ei ole sugugi lihtne.  Täna teeme uue katse.

Selle sissekande lõpetan aga pauguga: sulatasime praktikantidega vaha ja Olger võttis aurukatla enda hoolde. Pidin minema pooleks tunniks ära ja kui tagasi jõudsin, oli Olger nõutu: auru ei tule! Selgus, et katlas vett ei ole, aga puid on katla all küll. Katel oli juba kenasti roosaks köetud, värvgi mõnest kohast lahti. Valasime natuke vett sisse ja siis sai auru korraga väga palju! Aur lõi ülerõhuklapid kõva vilinaga lahti. Kõik õnnestus taastada, aga see oleks ohtlikult võinud lõppeda: näiteks kui ülerõhuklapp ei oleks töötanud, kui puid oleks veel juurde pandud … siis oleks mu tubli katlakütja ühel hetkel Kuu poole lennanud.

Õppimise koht on siin nii mul kui praktikandil: kuigi varasem kogemus võib olemas olla, siis teine koht ja teised seadmed võivad olla erinevad kui need, millega harjutud – seega juhendajal on vaja seadmete toimimise nipid üle seletada ja ka siis ei pruugi kõik meeles püsida.

Ka koolikontekstis näen siin õppimise kohta: maikuus peaksid praktikandid saama võimalikult palju aega olla mesilas. See on aeg, mil mesinduses toimub väga palju, tuleb teha erinevaid asju kärjeruumis ja taru juures – tähendab, saab kõige rohkem kogemusi!