Tänavu on meie mesila avastanud nugised. Tarusid on lõhutud mitmes grupis. Panen tähele, et looduses tehakse koostööd: kõigepeal toksib rähn taru külgedesse augud – sinna käeõnarustesse, kus sein kõige õhem -, siis närivad hiired augu suuremaks ning seejärel tulevad nugised ja teevad august ukse, millest mahub sisse ronima. Ilmselt on siin olulised ka lõhnad, mis rähni raiutud aukudest kutsuvalt välja pääsevad. Lõhnab toidu järele!

Väikesed augud on rähni töö, mida nugis ja ilmselt ka hiired on edasi arendanud. Punases korpuses oli pere elus.

Rajakaamera oli salvestanud ka öise uksemeistri enda – istus taru peal, millele ta oli augu sisse närinud. Ka naabertarus oli ta sees käinud.

Nugis käis külas.

Eile tõstsin neid nugise rünnaku alla langenud peresid ümber tervetesse korpustesse – imekombel olid nad veel elus. Arvestades olusid, kus pered olid – nugis oli sees käinud, alumine korpus suure auguga, sööt täiesti otsas ja mesilased ülemisse korpusse, august võimalikult kaugele kogunenud, oli imestamisväärt, et sellest hoolimata oli ülemises korpuses juba haue sees. Tõstsin vapratele mesilastele kõrvaltarudest 2 söödaraami juurde – esmaabiks; kaapisin enne konkspeitliga kannud lahti, et mesilastel lihtsam oleks. Perele on kiiremas korras vaja lisasööta, aga kuni tellitud kauba kätte saan, päästavad söödaraamid mesilaste elu. Ideaalne ilm perede lahtivõtmiseks eile ei olnud, 4-5 kraadi ja pilvine, aga kui küsimus on elupäästmises, peab tegutsema iga ilmaga.

Mulle tundub, et suuremad – ja ehk sellised, mille peale alustades ei mõtle – mesindusprobleemid algavad siis, kui kolid oma grupid kodust kaugemale. See pole muidugi mingi uus avastus, igal aastal läheb mõni mu pere nugistele, rähnidele, kuklastele, karudele. Loodus võtab oma. Kui mesilasperesid ainult koduõues pidada, siis neid muresid enamasti pole. Loodusega koos toimides tuleb arvestada ka muutuvate kuludega.

All nugise näritud ukseava, ülal rähni toksitud augud.

Ja muidugi tihased – ka nemad käivad veel mesilasi kimbutamas.

Tihased käivad tarudele koputamas, et nina välja pistnud mesilased nahka pista.

Aga loodusest veel. Meie kandis on märgid kevade tulekust tänavu kalendrist veidi eespool – sarapuul on urvad juba küljes, ka pajudel hakkavad esimesed urvad paisuma. Sookured on kohal. Esimesi karusid olla nähtud juba veebruari lõpus.

Mesiniku jaoks tähendab märtsi keskpaik veel oma kuujagu päevi, mil on vaja jälgida, kas peredel sööta ikka jätkub. Söödavajadus suureneb, kuna peredes käib juba haudme kasvatamine ja ka välisõhu temperatuurikõikumised panevad pere rohkem sööma.