Mai lõpus algas meil emadekasvatus, esimesed vageldamised tegime praktikantidega 18. ja 21. mail. Nüüd on mesilasemad koorunud ja mesilastega täidetud paarumistarudesse antud. Mõni on küsinud, kuidas ma paarumistarusid mesilastega täidan.
Näiteks nii.
Paarumistarud on mul ergonoomilised – postide otsas. Postide otsas on nad sellepärast, et teadupärast on mesinikul selg alati haige ja mugaval kõrgusel asuvad tarud on seljasõbralikud.
Esimesed noored emad, need, kes 18. mail vageldatud, peaksid 13. juunil munema hakkama. Panen siia aja hoomamiseks päevade arvestuse ka – ehk on kellelegi abiks. Et siis: kui 18. mail vageldad, siis
- 29. mail emad kooruvad,
- 5.-6. juunil toimub paarumislend,
- 13.-14. juunil hakkavad emad munema.
15.-16. juunil võiks siis emad paarumistarudest välja tõsta ja järgmised kupud sisse panna. See omakorda tähendab, et uue vageldamise peab tegema 5. juunil – siis on 15.06 olemas see kooruv kupp, mille saab paarumistarusse panna. Ja kohe peaks ema väljavõtmisel uue kupu sisse panema sellepärast, et siis ei jõua mummud ise hakata aseemakuppu tegema.
Endiselt kestab perede laiendamine – aga pered on erinevad. On neid, kel on vaja ema vahetada ja järele aidata, ja on neid, kellele olen juba 7-8 Farrari korpust andnud. Emad, kes paarumistarudest tulevad, on meil seega väga oodatud, et välja vahetada seeniorid, kes oma asjadega hakkama ei saa. Püüan emasid vahetada paari aasta järel, aga kui on probleemne pere, siis varem. Peamiselt on meil punased (2023) ja kollased (2022) emad, aga on ka kaks ema aastast 2021 – neil pole küll väga suured pered, sest emad ei mune enam nii palju, aga nad käituvad suurepäraselt, on rahulikud ja tublid. Neilt võtan vageldusmaterjali, sest just selliste peredega soovin oma mesilas töötada.
Eile vaatasin peresid üle ja võtsin sobivatest välja kohe-kohe kooruvat hauet – neist teen juurde noorte mesilaste ülekülluses olevaid peresid, kus ei ole avashauet ega mune, ja annan sinna sisse emakuppudega raamid, et nad uued emad üles kasvataksid. Noored on head ammed.
Kiire aeg kestab, aga kuidagi on tänavu läinud nii, et just nüüd on mu tublid praktikandid saanud vähem mesilas käia kui tavaliselt. Kõige kiiremal ajal ootamatult abist ilma jääda tähendab mesinikule ülipikki päevi, teadagi, üksi taru juures toimetamine võtab kauem aega kui koos heade abilistega.
Aga vahel jääd ikka lihtsalt niisama vaatama, kuidas tüdrukud selle suve esimest mett limpsivad.
Üks tore asi veel: sel kevadel jäi meie mesila karudest puutumata. Mai lõpus kohtusin küll ühega – üks pisike mõmmik jooksis grupi lähedal, nii 200 meetrit eemal, mul nina eest üle tee. Kuulsin meiekandi jahimehelt, et see karu, kes eelmisel aastal ainsana Läänemaal maha lasti, sattus jahimehega kokku ühest mu grupist vaid 2 km kaugusel. Aga siiski polnud ta ilmselt see, kes mullu ühel ööl meie mesila rajakaamera ette jäi – too jahimeeste saagiks saanu olevat olnud keskmine ott, 150 kg kanti, meie oma aga oli pigem selline mürakas … no nagu kaks keskmist mesinikku kokku panna. 200-300 kg kanti 🙂