Mesilas läheb tempo aina kiiremaks. Aprilli algus on viimane aeg veel teiste mesinikega näost näkku kohtuda ja ennast täiendada. Kahju, et sel laupäeval sattusid kaks üritust kokku – oli nii Mesinike Liidu teabepäev Türil kui meejookide valmistamise õpituba meetootjatele Olustveres. Joogid meelitasid vastupandamatu jõuga enda poole – aga olgem ausad, ma poleks kuhugi jõudnud, kui mu mesilasse ei oleks nädalavahetuseks abiks jäänud asjalikke Olustvere praktikante.

Alkohoolsed joogid. Laupäeval ehk meejookide päeval tegi Olustvere TMK õppeköögis mõdude maailma sissejuhatuse Mõdukoja omanik Gert Laiuste.

Mõdu on teadupärast hästi unustatud vana jook. Juba 13. sajandil Henriku Liivimaa kroonikas olevat seda mainitud. Kui unustatud, pole imestada, et segane on seegi, et mis see mõdu õieti on, kuulub ta õllede või veinide või siidrite sekka. Selgus, et olemuselt kuulub mõdu pigem veinide hulka.

Töö käib, numbrid selginevad. 

Huvitav oli, et iga alkoholiprotsendi kohta peaks mõdu 1 kuu laagerduma. Alla 10% kanguse juures võib minna äädikaks, hea kangus oleks 10-13%. Kangem pole paljudele meeltmööda.

Erinevat tüüpi mõdud.

Neist Mõdukoja toodetest oli suurim üllataja külmpressitud kohvimõdu – mõnus jook desserdina nautimiseks.

Blaand ehk nö piimamõdu. See lehm-mesilasega silt tähistab omapärast jooki, mis on vadakust valmistatud fermenteeritud piimatoode. Blaand on traditsiooniline jook Šotimaal, Islandil, Fääri saartel ja Norras.

Gert kallistab punsut. Õrnalt, ikka õrnalt tuleb kohelda, muidu ei pruugi mõdu käima minnagi.

Katsetused: igas pudelis on sama retsept, aga eri pärm. Pärm mõjutab mõdu niipalju, et igas pudelis on tulemuseks erinev maitse.

Topsides samad joogid mis teibiga pudelites eelmisel pildil.  Ainult järjekord on tagurpidi.

Kuidas mõdu-teema kokku võtta? Alkoholiga mõdu vajab harjumist. Kui pole harjunud mõdu maitsetega, siis kogu sortiment vaimustusest käsi kokku lööma ei pane. Iseenesest pole mõdu tegemine raketiteadus: võtad 30-liitrise vesilukuga ämbri või veinipunsu, valad 10 kg mett sisse, lisad pärmi ja sortsu musta teed tanniinide tekkeks, kallad vett täis ja paned mulksuma. Olekski justkui valmis. Kuigi maitsete ja kraadide mäng alles algab.

Mittealkohoolsed joogid. Selles osas aitas mesinikel orienteeruda Katrin Aid. Ütlen kohe, et mittealkohoolsed meejoogid meeldisid mulle rohkem. Meie rühm segas kokku laimi-mee limpsi,  aga retsepte oli muidugi rohkem, kokku kuus. Need joogid on ülilihtsad: teed valmis, paned külma ja on kohe joodav – väga mõnus! Proovisime ka mee-sidruni siirupit, külma meejooki, ingveri-mee shot’i  ja sima.

Pildil valmib mee-laimi limonaad, minu isiklik lemmik.

Taolistel õpitubadel on kaks ägedat rolli täita: esiteks õpid midagi uut, saad aimu, kas võiks midagi endale üle võtta ja jätkata tootearendusega. Selleks et jõuda mingi uue lahenduseni, on vaja palju katsetada, alles selle käigus saad aru, mis sulle meeldib ja mis teistele meeldib. Ja teiseks on õpituba mõnus suhtlemise formaat, käed ja suu saavad samal ajal käia.

Eesti kutseliste mesinike president ja Euroopa professionaalsete mesinike asepresident Mario väänab sidrunitest viimast.

Olustvere toidu- ja joogitehnoloogia eriala õppeköök on super koht, kus saab ise kõik läbi mängida, ka meie juhendajad on siinsamas oma esimesed katsetused teha saanud. Noh, kui mesindusest aega üle hakkab jääma, tuleksin ise ka siia joogi- või toidutehnoloogiat õppima. See üks päev õppeköögis oli aga muu kõrval hea vana ütluse meeldetuletamiseks: kui elu annab sulle sidruneid, tee neist limonaadi 🙂

Pea püsti, mesinikud!