Suvel juhtub mesilas nii palju, et ei jõua ära kirjutada. Elu ise juhtub pidevalt. Seega kirjutan alles täna mõnest (ja eriti ühest) teemast, millest mesinikud eriti ei räägi. Võib ka olla, et mõni ei tea. Aga sissejuhatuse teen pehme – pidage siis postituse lõpuni vastu! Esimese mee võtsime 13. juulil. Tänavusele suvele omaselt peab otsima aega äikesehoogude ja leitsaku vahel, et tarude juurde minna ja mesi võetud saaks. Tugevad vihmad pole siin-seal lasknud mesilastel nektarit korjata, pealegi raputab tugev vihm õie nektarist tühjaks ja lahjaks või räsib nii, et mesilane õie sissegi ei pääse. Selle kõige juures oli üllatus, et esimese mee niiskusesisaldus oli vaid 17%. Mesilastel on tarus olnud aega mett “küpsetada”!
Võtsime kõikidelt peredelt 1-2 korpust, mõnelt perelt ei saanud midagi. Kui neis gruppides, kes korjavad loodusest, on juuli keskpaigaks korje läbi, siis kultuurtaimede juures olevate perede jaoks peakorje alles hakkab … kuigi ilm ei soosi pikki korjepäevi. Mul on mitmeid eelmise aasta saarel paarunud emasid, kes on tublisti korjanud, neist tublidest aga paistab omakorda selgelt välja üks superpere, kes on mulle andnud juba 8 korpust mett. Tõe huvides mainin, et ta asub grupis äärmisel positsioonil – seega kindlasti on mõju ka naabertarude korjel. Meevõtuaeg on ka analüüsimise aeg – just praegu on mõistlik märkida mesilapäevikusse need pered, kes on töökad ja käituvad sõbralikult, et teha neist edaspidi uusi tootmisperesid. Seda superperet tahan järgmisel aastal kindlasti vageldada.
Vaatad autot – rattad koopas, ligi tonn mett on peal, tundub nagu hea saak. Tegelikult ei saa meesaaki tänavu ka meie kandis kiita.
Selle suve praktikant Mailis vihmas paarumisperesid ära toomas …
… eelmise aasta praktikant Enely ja tema vend Raimo meevõtu abis ja …
… meekoer Mona vaatamas, kuidas tatar kasvab.
Mida siis õieti teha, kui paarumistarudes on sööt on otsas? Kui mesilaste mass suureks kasvab ja looduses on korjepaus, nagu see siin meie kandis juulis oli? Jah, mesinikud annavad siis neile peredele lisasööta. Ei, see lisasööt ei satu meepurki. Täpsemalt: kuna on valida, kas lasta mesilastel nälga surra või anda neile süüa, siis tuleb muidugi anda süüa. Paarumisperedele võib anda kas siirupit või tavalist suhkrut või kandit. Paarumistarust ei satu suhkur meepurki, sest paarumistarust võetud kärjed ei lähe vurri ja mesi ei saa siis kuidagi ka purki jõuda. Ja see on üks asi, millest mesinikud rääkida ei taha, sest kui kasutada ühes lauses sõnu “suhkur” ja “mesilased”, võib meie tähelepanu- ja süvenemispuuduse ajal sellest kasvada müüt, et mesiniku meepurgis on suhkrusiirup. Kordan: paarumistaru suhkur ei satu meepurki.
Kui looduses on korjepaus, tuleb paarumistarude mesilasi söödaga aidata.
Juulis-augustis võib mesilasega juhtuda ka nii nagu järgmises videoklipis – ja ma arvan, et siin vahet pole, kas on korjet või mitte. Emake Loodus on nii sättinud, et looduses leiduks kõigile elusolenditele süüa. Mesindusleksikon selgitab asja nii: “Oma tugevate suistega hammustab vapsik mesilase tagakeha rindmiku küljest lahti, sööb meepõie, sageli ka sooled. Rindmiku viib vapsik tavaliselt oma vastsetele toiduks.”
Vapsik (Vespa crabro) on saanud saagi.
Meevõtuga läks esiotsa kõik nii nagu tavaliselt: autoga pääses kenasti tarude taha, võtsime 1-2 meekorpust maha ja autosse, suureks kasvanud mesilaspere ei mahtunud esiotsa tarusse enam ära ja meie sõitsime meega meemajja.
Pilk enne ärasõitu grupile, kus äsja mett võeti. Mesilased on kobardunud taru külge. Tavaline vaatepilt.
Aga siis läks vurr katki. See vurr on mul edukalt vastu pidanud 11 aastat, aga nüüd siis ei võtnud ühel hetkel enam voolu sisse. Kontrollisin kaitse – terve; muid vigastusi ei tuvastanud esmapilgul. Ega midagi, vuristasime edasi teise vurriga, selle suure vurrmasina veeretasin autosse ja viisin Tallinnasse remonti. Õnneks oli lihtne asi – toitejuhtmes üks soon andis lühist; aga kui sa iga päev elektriseadmete remontimisega ei tegele, siis ei pruugi sa kohe taibata, milles asi.
Vurr on nüüd ära ravitud ja tagasi kodus. Õppetund on selles, et kui sul on kutsutud sõbrad appi ja lepingud täita, siis võib ka väike viga tekitada edasilükkumiste jada ja sul lihtsalt ei ole ajaressurssi pausi jaoks. Seega – mesinik, olgu sul kas remondimehe taipu ja aega peale kõige muu ka remondiga tegelda … või olgu sul 2 vurri kodus. Samas on see kahe suure vurri omamine natuke nagu kahe kombaini omamine – kasutad neid ju vaid ühel-kahel kuul aastas ja mõte, et selle suht madala kasutuskoormuse juurde oleks vaja varuda teinegi kallis masin, tundub pehmelt öeldes overkill nii riskihindamises kui pangaarvel. Samas oli 2 vurri teadlik valik suure vurritusliini asemel – et kui peaks midagi ühega juhtuma, siis saad teisega edasi vuristada.
Mesinik, ole vajadusel ikka remondimees ka!
Seejärel põles läbi selitustünni temperatuuri regulaator. Kerge kärsahais vurritusruumis, temperatuurinäidik, mis oli end 47 kraadi peale visanud, ja seejärel toss anduri juures. Lülitasin voolu välja, olin õnnelik, et kogu masinavärk lahtise leegiga ei põlenud, ja võtsin riiulilt tagavara-termoanduri … Termoandur on kuluosa, mõistlik on mõni varuks hoida. Minu kogemusel on andurite eluiga ca 5-7 aastat, 15 aasta jooksul on neid paar tükki katki läinud, peale selitusnõu ka soojenduskapil. Seega – kui ostad tehnikat (eriti siis, kui ostad kasutatud tehnikat), oleks hea arvestada, et kuluosad kipuvad läbi minema. Või on mul elektrisüsteemis viga.
Siis saabus järgmine tööõnnetus.
Valus pilt: haudmeraam, mis on vurri sattunud.
Olen ülitänulik praktikantidele ja teistele abilistele ja saan aru, et ka tublidel juhtub – pikk palav päev mesilas ja õhtuks oled nii kustunud, et ei tunne oma vanaema ka ära, aga … Tõenäoliselt on juhtunud see, et mesilasema oli valele poole emalahutusvõre sattunud, meekorpuseid võttes pole märgatud, et mõned haudmeraamid on sattunud meeraamide vahele ja lõpuks on lahtikaanetuse juures kärg kätte võetud selliselt, et haudme osa on jäänud teiselepoole – ja nii sattuski see vurri. Tavapäraselt sellist asja ei juhtu, et mesinik teadlikult haudmeraame vurritaks.
Need mustad vaglad pildil kannude põhjas pole märk haigusest. Need vaglad on külma saanud – raamid läksid vurrist külmruumi, kus on 5 kraadi, vahasulatamist ootama. Seal raame sorteerides ma selle raami avastasingi.
Enamik mesinikke ei taha sellistest ebaõnnestumistest kõva häälega rääkida, häbi on ju! Kohati tundub, et mesindamine on väga romantiline ja ilus tegevus – reaalne elu on aga aga midagi muud ja ehk on mõnele mesindusega alustajale abiks näha, et ka teistel juhtub (ja mitte vähe).
_
Veel sarjast tööõnnetusi: tegin noorele emale täpi peale, tuli kena sinine ja ümar täpike. Panin ema haaratsi sisse kuivama, et järgmist ema märgistada, unustasin aga teda hoiatada värske värvi eest. No ja mida tegi äsjane täpiomanik – otsustas selili visata ja, jalad taeva poole, pahaselt püherdada! Ei teagi, miks, kas värv ei meeldinud või? Ja oligi üleni värviga koos.
Ema, kes ei plaaninud olla tavaline. Aga võib ka olla, et tal on tulemas “Avatar 3.0” võtted 🙂
Ja lihtsalt kordamise mõttes veel üks võte väärema munemisest – nii ebakorrapärast hauet noor paarunud ema ei tee, et kannus on juba kaks vanemat vakla ja tema muneb sinna peale veel hunniku mune.
Vääremasid võib ette tulla igas korralikus mesilas.
Ja lõpuks – kui vääremad ja katkipõlenud inventar (ja läbipõlenud mesinik), kasin meesaak ja isegi haudmeraam vurris võivad siiski kuuluda mesinike jututeemade hulka, siis teema, millest mesinikud rääkida ei taha, on haigused ja parasiidid nende mesilas. Ka see kõige tavalisem – lest. Või kui räägitakse, siis selles võtmes, kui tõhusat lestatõrjet tehakse.
Hiljuti saadeti mulle kui usaldusmesinikule järgmine videoklipp. Ma ei ütle, kes tegi ja kus tegi, sest risti lüüa pole kedagi vaja. Aga väga on vaja teadlikkust sellest, et isegi kui sa palja silmaga lesti oma mesilaste peal ei näe – sest enamasti istuvad lestad mesilase kõhuloogete all – ei pruugi see tähendada, et lesti ei ole. Lestatõrje tegemata jätmine on oma vastutusele võetud elusolendite räme hooletussejätmine – ja kui sa ei usu, kui õnnetus seisus võib olla üks äsja koorunud lesk, siis vaata järgnevat klippi. NB! Nõrganärvilistele ei soovita!
Üks lest annab 3-4 järeletulijat. Kui tavaliselt on lesekannus 1-3 lesta, siis siin on ühte kannu läinud ilmselt 5-6 lesta. Mis tähendab, et ühel raamil võib lesti rohkem olla kui mesilasi.
Niisiis, sama elementaarne ja enesestmõistetav nagu hambapesu, on teha mesilas lestatõrje kohe pärast meevõttu. Kui ise ei oska või ei ole endas kindel, kuidas, siis