Minu mesila kokkupuuted karudega algasid aastal 2018. Rekordiline karuaasta oli 2023. Aga kõige tuntum mõmmik meie külaliste seast on kahtlemata see ulja hoiakuga tegelane, kes aastal 2022 aprillikuus keset päeva tarude poole sammub, endal kõht tühi ja mesitarude lõhn ninas. Võtsime sellest toona parima osa: saime häid pilte, põneva loo, kogemuse võrra rikkamaks ja hea põhjuse nimetada mesila ümber meerestoraniks. Selle pildi korjas üles meedia ja lõpuks jõudis see rajakaamera foto ka ajakirja Mesinik esikaanele.

Meie kuulsaim karu, Mesikuma pop-up meerestorani püsikunde kevadel 2022.

Aga  nüüd võib vabalt olla, et tollele 2022. aasta tegelasele on välja ilmunud konkurent. Ehk siis tänavu on karud käinud mu mesilasgruppides kolistamas suve lõpust saati. Kui mullu tulid nad aprillis-mais, siis tänavu neid kevadel näha ei olnud. Hingasin juba üsna vabalt, aga siis tuli jaanipäev ja esimene karu astus ühest grupist läbi. Siis oli väike suvepuhkus, kuni koos augustiga tulid karud jälle, vääramatult nagu elektriarve. Või noh, kes teab, kui palju neid oli või on see üks ja sama mõmmik. Lihtsalt käib eri gruppides?  Ja üleüldse, kui uskuda keskkonnaametit, mis tänavu Läänemaale ühtegi karuküttimise luba ei andnud, siis pole meil siin karudega ju üldse probleemi. Võib-olla on need hoopis näitlejad, kes mul siin tarudest süüa otsimas käivad, karukostüümid seljas. Ja see karupoeg, kes juuni lõpus mulle auto ette jooksis? Pole sellist asja varem olnud, et neid nii tihti kohata võib.

Et siis august. Videopäevik näitab, et 11.08 käis karu, jalutas lihtsalt taru tagant läbi.

Öös on asju, aga ilmselt on ka süüa. On 11. august.

Siis käis keegi meil lammutamas ja loopimas 26.08.

Jäljed öökülalisest.

Seejärel tuli karu teise gruppi 2.09. Videot vaadates võib mõni imestada, et miks mesilased teda ei nõela. Ju pimeduse pärast. Mesilane pimedas ei lenda.

Selline üsna suur ma olen, vaadake mind!

Niimoodi tõukan ma taru ümber.

On aeg midagi põske pista.

Huvitav oli selle karu puhul, et esimese korpuse vedas ta küll kuuse taha ja sõi seal, aga teist võttes ei hakanud ta vaeva nägema kärgede metsa alla vedamisega. Sõi otse kaamera ees.

Käisin järgmisel päeval metsaalust koristamas ja allesjäänud peresid ära viimas ja tegin maastikul leiduvaid objekte abiks võttes mõõtmiskatseid ja võrdlesin rajakaamera võtteid. Kleepisin enda pildi karu videost võetud kaadrile juurde ja sain tulemuseks, et minu karust külaline on 2.70 pikk. No pluss/miinus 5 cm.

Mina olen 1.90. Mõõdulatiks on kõrval kasvava kuuse oksad.

Kaamera jätsin paika – eks minust ole tänu karudele ka väikest viisi metsloomade käitumise uurija saanud. Tahtsin teada saada, kas ta tuleb tagasi ja mis ta siis teeb. Sisetunne ei valetanud ja tarude kolimine maja juurde oli seekord õigustatud. Paari nädala pärast ta tuligi.

15. septembril kl 9 õhtul. 

Oot … aga kus mu mesi on?

Ega vist keegi täpselt ei tea, kuipalju karusid meil praegu metsades on – kas 900-950, nagu arvab keskkonnaamet, või pigem 1000-1100, nagu arvavad jahimehed. Kui ükspäev ütleb keskkonnaamet, et meie saartel pole karudega probleeme (et Saaremaal ja Hiiumaal neid küll on, aga vaid üksikud, mittesigivad karud), ja järgmisel päeval ilmub uudis, et liitlasväed kohtusid Saaremaal karuperega – siis … kas meil on kaks maailma?

Keskkonnaamet ütleb, et karude  asurkonnal läheb Eestis väga hästi. Kui keskkonnaamet minu käest küsiks, siis ma ütleks, et karudel läheb paremini kui mesilastel ja meil metsades tuleb varsti karuplahvatus. Aeg oleks teadvustada päris elu fakte ja otsustada, mida me teeme mõne aasta pärast, kui karude arvukus samamoodi tõusutrendis edasi liigub. Võib ju igaüks arvutada: karude eluiga on ca 30 aastat ja igal emakarul on keskmiselt 3 poega. Kas siis 94 karu aastas küttida aitab kaasa nende asurkonna suurenemisele või samal tasemel hoidmisele?

Tänavu keskkonnaameti väljastatud karujahiload maakondade kaupa.

Lageraie paneb karud liikuma. Ja väheneval territooriumil  hakkavad suureneva asurkonna liikmed üksteist segama. Tulevad toidujahile inimeste lähedusse. Me ei hooma, kui palju neid meil metsas on. Isegi metsa viidud mesilagruppe hooldama sõites mõtled ette, et kas jõuad ikka valges ära käia … Jah, ma pole elektriaedikuid veel ehitanud – gruppe on palju ja raha vähe. Arvutame jälle: meehind pole viimastel aastatel tõusnud, seevastu kõik sisendid on kallinenud ning meeturul on pakkumist rohkem kui nõudlust … ja ma ei taha arvutada, mis see elektriaedikute ehitamine mitme mesilagrupi ümber mee omahinnaga teeb.

Ja tegelikult: kas see aed ikka tähendab, et karu aia taha ei tule – või kas ta, saanud mee maitse suhu, aiast lihtsalt läbi ei murra? Ja kas ma jaksan kõigi nende tarade juures õigel ajal hooldamas-niitmas käia?

Ehk siis tuleb leida kesktee. Kui riik tahab karusid kasvatada, siis palun tõsta mesilakahjude ja ennetuse hüvitismeetmete määrasid mesinikule. Jah, keskkonnaamet hüvitab ju praegu ka, aga menetlus võtab äärmiselt kaua aega. Tavapäraselt hüvitatakse toimunud kahjud järgmise aasta aprilli lõpus, aga näiteks tänavu said rahad otsa. Hüvitis tuli mitu kuud hiljem …

Aga veelkord: ma ei ole karude vastu. Ma olen mesilaste ja töörahu poolt. Mesinike töö võimalikkuse poolt.