Augusti esimene pool on mesilas tihedalt täis tegemisi ja juhtumisi, kirjutada pole olnud kübetki aega. Nüüd siis lühiülevaade suvelõpu seisudest mesilasmaailma lääneosariikides, siin Läänemaal. Juulist siiani käis meil mesilas emade vahetamine. Mängisime õppe eesmärgil praktikantidega läbi ka perede ühendamise ehk mis saab iduperest, millest oled ema välja võtnud ja suurde perre andnud. Pildil on kaks pisikest iduperet, ühest ema välja võetud, teises ema alles; ühendasime need kaks peret. Ja et anda ühinemisele ja lõhnade ühtlustumisele aega, pannakse kahe korpuse vahele ajaleht. Kolme päeva pärast on ajaleht peeneks puruks näritud ja pered ühinenud. Nn ajalehe-võtet saab analoogselt kasutada ka suurte perede ühendamisel kevadel ja sügisel. Aga muidugi võib pered kokku panna ka niisama ja loota, et midagi ei juhtu 🙂

Iduperede ühendamine ajalehega: kolme päevaga on ajaleht katki näritud ja kahest perest on saanud üks. 

Emade kohta tekitas augustikuu veel ühe mõttekäigu ehk kuidas noor mesilasema ikkagi oma uue taru lennuava üles leiab. Lugu järgmine: tõime paarunud emad Naissaarelt kodumesilasse, tegime täpid peale ja kolme päeva pärast hakkasime puuristama. Praktikant Mailis võttis paarumistarust ema, et teda puuri panna, aga too läks lendu. Noor ema on väle ja seda ikka juhtub. Umbes 10 minuti pärast lendas ema tarru tagasi. Ka see on tavaline. Aga! Mõelgem nüüd: see ema oli Naissaarel paarumislennul juba käinud, munes korralikult. Uues kohas ei olnud ta varem välja saanud – miks ta olekski pidanud minema, kui ta juba munes? Nüüd tuli inimene, tegi taru lahti, ema haistis ohtu, tõusis avatud katusega tarust õhku, ise segaduses, ja põgenes – ning 10 minutit hiljem suutis ta leida selle taru sissepääsu (ta ei maandunud taru katusele, vaid sisenes lennuavast). Kuidas ta selle üles leidis? Ta ju paarus 100 km eemal ja oli kolm päeva uues kohas vaid tarus istunud ja munenud? Üks seletus võiks olla,  et munev ema läks ka siin paarumislennule – selliseid juhtumeid on kirjeldatud -, st ta käis tarust väljas juba ka siin, kodumesilas. Kuigi ta munes koralikult, oli ta veel piisavalt sale,  et lendu minna. Või on see ema orienteerumisvõime, mis võimaldab tal leida tema jaoks täiesti võõras kohas üles kärjed, kuhu ta on munema toodud? Või lendab ta puhtalt lõhna peale õigesse kohta tagasi?

Paarumistaru, milles elanud ema tõusis katuselt lendu ja tuli kümne minuti pärast tagasi.  Nagu näha, oli Naissaarel korje lõppenud, söödanõu on täiesti tühi. Mesinik – jälgi, et pere nälga ei jääks!

Ja veel üks emateema ehk millal saab mesilasemal mõõt täis? Lugu järgmine: mesilasema pistis sõrmede vahel punuma. Too ema oli paarunud Naissaarel, tõime ta kolmeks päeva Tallinnasse Endla tänava katusele. Ja siis kinnises paarumistarus gruppi ca 90 km eemal. Seal ei saanud ta välja. Praktikant proovis ema leida, kuid ema tõusis lendu. Siis võttis Mailis taru kaenlasse, jalutas teisele poole teed ja kui seal uuesti teda otsisime, oli ema tarus. Proovisime teda seal puuri saada, aga õnnetul kombel sain sõrmeotsa nõelata ja ema lipsas näppude vahelt lendu. Seekord ta tagasi enam ei tulnud.

Veel üks leid paarumistarust – ei teagi,  kes on seda peret rappimas käinud. Kärjest ja perest on alles vaid riismed.  

Aga augusti peateema on ikkagi meevõtt, talvesööt ja lestatõrje. Meevõtuga saime 20. augustil ühele poole. Olen ülitänulik eelmise aasta praktikantidele, eriti Enelyle ja tema vennale Raimole, kes tulid appi mett võtma ja vurritama!

Suures grupis tuleb tegutseda kiiresti ja iga kätepaar on teretulnud. Üks puhub mesilased korpusest välja ja teised panevad korpuseid paika.

Kui mesi on võetud. Selle “habemega” vaatepildi peale sain maaomanikult kõne: “Su mesilased hakkavad sülemlema!” Ei, kõik hästi, see ei ole sülem. Mesilased ei mahu lihtsalt tarru ära.

Ka nii võib olla: mesilased on kogunenud kahe taru vahele, ripuvad katuste servade küljes.

Külvatud korjetaimedest oli tänavu meie kandis keerispead, kahkjaspunast ristikut ja päevalille. Päevalillel pole ma mesilasi näinud, ei mullu ega sel aastal. Tatar oli ka, aga see hakkas nii hilja õitsema, et selle nektar jääb nüüd mesilastele.

Ägeda sinakaslilla suiraga kärg – sellise tooni annab keerispea õietolm.

Järjekordne meevõtupäev on õhtusse jõudnud. Praktikandid Olger ja Kristi.

Nagu ikka, algab kohe meevõtu järel lestaravi ja talvesööda andmine. Kaks ringi on meil tehtud ja viimane, kolmas söödaring tuleb nädala pärast. Kui on soodsad tingimused ja tugev pere, siis 7-10 päevaga suudab ta sööda ära kaanetada. Kindlasti on meil ka neid peresid, kes ei ole sööta vastu võtnud – kas on emaga mingi mure vms probleem. See läheb tarupäevikusse kirja ja siis saab analüüsida, mis võis viltu minna.

Kodu juures olevad mesilased on üldiselt sõbralikud – praktikant Henrik proovis järele. Õnneks on õppe eesmärgil õnnestunud praktikantidele ka paari kurja peret tutvustada. Teine söödaring käib kiirelt: katus eemale, sööt sisse ja järgmine taru. 

Kuna looduses korjet polnud, siis iduperede söötmise ja raviga alustasime enne suuri peresid. Õppe eesmärgil tegime ravi erinevate vahenditega: tümooliribad, sipelghappe aeglane aurutamine ja Apiguard.

Kristi paneb iduperedele kahe korpuse vahele tümooliribasid. Bussist paistab prits Virkon S-ga. Kuna Eestis on AHMi eoste levik kasvutrendis, tuleb gruppide vahel liikudes harjutada desomist.

Mailis paneb sipelghappelappe.

Sipelghappe aeglane aurustamine: pane korpusele peale krae ja aseta lapi lahtine osa taru tagumisse otsa. Krae peale pane söödanõu. Et söödanõu ei vajutaks hapet kotist välja, on krae oluline. NB! Nii palju mesilasi kui ülemisel pildil näha on, võikski olla talvituma minevas peres.

Krae miinus on see, et mesilased ehitavad tekkinud vaheruumi kärge – selle peab siis ära lõikama, kui tahad kraed ära võtta. Üksteist päeva tarus olnud sipelghappelappi on mesilased juba närima hakanud.

Ravimine Apiguardiga. Tops tuleb panna kahe korpuse vahele, selle ümber kindlasti krae.

Üht vahendit tuleb hoida 10-12 päeva tarus, siis panna uus tops või sipelghappelapp. Raviga hiljaks jääda ei tohi – nii sipelghape kui ka tümool tahavad toimimiseks soojemat temperatuuri; sipelghape umbes 12-25 kraadi õhusooja, tümool veel soojemat. Kui sügis on veel soe, võib alustada tümooliga ja minna jahedamate ilmadega edasi üle sipelghappe peale. Ka sööda vastuvõtmine on soojemate ilmadega parem.

Aga kõik ei ole meil siin Läänemaal muidugi sujuvalt läinud.

Mis selles söödanõus toimub? Kuklased ründavad peret.

Looduse vastu ei saa, selle perega ei ole midagi muud teha kui loota, et nad saavad kuklastega hakkama. Aga vahel meelitab mesinik ise huvilised kohale – näiteks ei ole inventar terve või soodustab mesinik vargust sellega, et pole vahelage korralikult peale pannud ja vargad saavad ligi.

Magus lõhn meelitab. Kohale on saabunud kaks liblikat, kaks vapsikut, kaks kärbest ja üks herilane.

Ühel õhtul vurriruumi minnes avastasin põrandalt (või õieti põrandale kaitseks teibitud kartongilt) mustad plekid. Kas lekib midagi? Ma maitsma ei hakanud, aga musta aine viskoossus viitas sellele, et see on mesi. Ma arvan, et vurri oli lastud liiga palju mett, mesi oli kuidagi jõudnud võllini, seal õliga segunenud ja tilkus võlli otsast põrandale.

Must mesi?

Või siis see lugu: avastasin tarust emalahutusvõre pealt rohelise täpiga lese. Ma ei mäleta, et oleksin sel aastal selles grupis rohelise täpiga leski markeerinud. Aga eelmisel aastal tegime seda selles peres õppe eesmärgil küll. Tänavu märkisime õppimise käigus rohelisega leski ca 15 km eemal grupis … aga kuidas see roheline täpp siia sai? Müstika! Keegi õppuritest ei tunnistanud ka üles, et harjutas siin peres ka kätt ….

Rohelise täpiga lesk – kui vana see sell õieti on ja kust ta siia tuli? Eelmise aasta lesk ei saa ta ju ometi olla!

Ühel päeval nägin, kuidas lest poeb kannu põhja vagla alla. Videot teha ei jõudnud, lest on kiire. Need vaglad, kuhu on punane ring ümber tehtud, on just selles vanuses, mil lest kannu sisse poeb. Ja nagu pildilt näha, siis ei näe sa lestast enam midagi. Kann kaanetatakse kinni 9. päeval – pildil on kaheksanda päeva mesilasvagel.

Ega lestad lollid ole – vagla alla minnakse alles u 8 tundi enne kannu kaanetamist. Seni sõidetakse mesilase seljas.

Veel lugusid mesilast. Lähen ükspäev tarude number 1053 ja 1054 juurde. Vaatan tarusid ja mäletan, et numbrite järjekord käib siin nagu teistpidi … Aga noh, ehk mäletan valesti. Päevikus on kirjas, et 1053 vajab emavahetust, kuna seal on punase täpiga ema. Raputan mesilased katuse peale ja leian rohelise täpiga ema. Pagan! Otsin ka teisest tarust ja seal see punase täpiga ema ongi… Küllap on mu kallid praktikandid vahetanud katuse ära … kuidas see neil õnnestus?

Aga veel suurem küsimus on, kuidas õnnestus neil teha selline trikk, mis näha järgmistel piltidel.

Mis on pildil valesti?

Vastus: punasega märgitud raaminurgad on raami alumised nurgad. Kogu see korpus oli paika pandud tagurpidi, raamiõlad allpool … kuidas on üldse võimalik korpust nii peale panna?

Aga ütleme nii, et juhtub ainult neil, kes teevad. Kui ei tee, ei juhtu ka midagi. Ja kuigi ma vahel mõtlen, kas juhendajaks olemine on ikka minu rida, sest teinekord tekitavad õpilased mesinikule rohkem tööd kui seda ära teevad, on oluline ikkagi teekond ja võrgustik, mis juhendades tekib. Ja mesinikul on vaja võrgustikku, oma tiimi samamoodi, nagu mesilasperes on vaja igat pere liiget.

Kristi ja Olger tatrapõllul herbaariumi jaoks korjetaimi korjamas – taimede tundmine on oskus, mis mesinikule mesilaste elu ja loodust vaadeldes justkui iseenesest külge jääb.