Loodus on nüüd juba 2–3 nädalat tavapärasest ees – 17. juunil nägin põdrakanepit õitsemas. Kui niimoodi jätkub, on juba juuni lõpuks looduslik korje läbi. Siis saavad mesilased nektarit koguda ainult külvatud kultuuridelt: keerispealt, tatralt, mesikalt, ristikult. Ja siis ehk tuleb kanarbik.

Mesikuma tarukaalu näidud 1.-16. juunil.

Ka eelmisel nädalal polnud mingit korjet –  viimased 8 päeva näitab tarukaal miinust või minimaalset tõusu. Juuni võtab tagasi selle, mis mai andis.

Roheline on selle suve värv.

Emad, kelle 18. mail vageldasime, on hakanud munema. Kuna eelmine nädal oli vihmane, pole paarumine olnud aktiivne. Arusaadav, ilm pole paarumist soosinud. Ka munemine pole aktiivne – esiteks on emad veel noored ja teiseks on mesilaste ilmateade parem kui meil: võib olla, et neil on info kehva korjeilma pikaajalise jätkumise kohta ja nad ei lase emadel muneda.

Igatahes panime iduperedesse rohkem hauet kui juunis tavaline: 4 farrarit kooruvat hauet + mee- ja suiraraam + ülesehitatud raamid munemise jaoks. Vahel olen ka 1 liitri siirupit (vahekorras 1:1) juurde andnud – et mummudel oleks vähem stressi ja vihmaste ilmadega tegevust. Iduperest mett niikuinii ei võta, seega pole karta, et siirup meesaagi rikub.

Leia pildilt kollane täpp ja punane täpp.

Ühes peres on mul kaks ema: kollase täpiga ja punasega täpiga. See on kollase täpiga ema pere, aga kevadel märkasin, et nad olid endale uue ema kasvatanud. Emad tegutsesid kahekesi koos kärgedel. Mul ei olnud toona rohelist värvi kaasas, ainult punane värv oli autos, tegin siis sellega uuele emale täpi. Kui eile seda peret läbi vaatasin, olid nad jätkuvalt alles ja toimetasid koos. Aga mune oli vähe. Ilmselt on see vähese korje pärast, aga küllap on vana, kollase täpiga ema lõppemas ja punase täpiga noor ema pole veel hoogu üles võtnud.

Kahte ema peres olen ka varem märganud, aga tavapärane see pole. See annab märku, et vana emaga on midagi pahasti. Ta võib inimsilmale visuaalselt korralik ema tunduda, aga mesilased tajuvad, et miski on valesti, ilma põhjuseta nad uut ema ei tee. Kui uus ema tehakse, siis enamasti nõelavad või lämmatavad mesilased vana ema surnuks, tõmbudes ümber tema. Kuid vahel lasevad nad vanal emal sõbralikult lihtsalt edasi toimetada ja pere elab kuni talveni kahe emaga. Talvituma pere kahe emaga ei lähe.

Õietolmu tuhat varjundit.

Kogume pisut õietolmu – kui seda pilti hoolikalt vaadata, on näha, et looduses leidub kõike, terasid on vaat et valgest mustani. Huvitav on see, et kõrvuti asuvatest tarudest tuleb väga eri värvi terakesi. Ma ei kogu õietolmu enam massiliselt, pigem on see õppe eesmärgil, et praktikandid näeksid, kuidas õietolmu kogumine käib ja kui mitmekesine võib olla Läänemaa loodus.

Ja nüüd, mil jaanipäev on ukse ees ja suvi kalendri järgi kohe algamas, söandan ametlikult kinnitada: karudest meie mesila sel kevadel pääses! Ainult uljad noored sokukesed käivad aeg-ajalt põõsapoistega pusklemas – ja see sobib ühele mesilale palju paremini kui mõmmikutega maid jagada 🙂