Mind huvitab, mil moel – peale nende kõige tavapärasemate – saab mesinik veel oma mesilastele abiks olla. Näiteks mida ja kuipalju perele süüa anda, et ammed saaksid kasvavatele mesilasema-vakladele võimalikult parimat toitu anda. Lugesin, kuidas sööt ja söödakogus mõjutab kasvavat vastset, ja mõtlesin katsetada, kas enda tehtud sööt oleks “õigem” kui kaubanduslik kandi. Esimesed katsetused said tehtud kevadel, pudersööda valmistamist õpetasime koos Erkiga ka Tallinna Loomaaias maikuus toimunud teabepäeval.

Seega ostsin tõhusamat sorti taignasegamismasina ja hakkasin mesilastele õietolmuputru tegema.

Õietolm tuli kõigepealt uhmris purustada.

Siis tublisti segada – pildil on segule lisatud purustatud, aga kuivatatud õietolm. Kuiv õietolm ei värvi segu samamoodi kollaseks, nagu seda teeb niiske õietolm. 

Pudersöödasegud söödanõudes. Keskel kuiva õietolmuga, äärtes niiske õietolmuga segud, ühele lisatud pärmi.

Mulle endale tundusid mu katsetused väga huvitavad, aga mida mesilased neist arvavad? Et selles selgust saada, tegin ühel paarumisalal vahelduseks emade markeerimisele katse. Panin igast pudrust pallikese plaadile ja jäin jälgima, mis juhtub.

Mesinik katsetab (vasakult): pudersööt niiske õietolmuga, kuiva õietolmuga, märja õietolmu ja pärmiga ning tuhksuhkru-pärmi segu.

Midagi ei juhtunud. Peale selle, et pärmiga tuhksuhkrusegu hakkas päikese käes laiali valguma. Mesilaste poolt polnud mingit huvi märgata.

Tahtsin katset kiirendada ja raputasin mõned katsealused plaadile.

Valituks osutusid segud, kus sees oli pärmi.

Huvitav, miks?

Esiteks mõtlesin, et kuna segud olid jõudnud enne katset kümme päeva 15 kraadi juures seista, siis olid kuivemad segud juba hakanud kuivama ja need valituks osutunud pärmiga segud … need ehk olid kergelt käima läinud?

Teiseks arutasin oma õpetatud sõbraga ja tema pakkus, et:

• pärm eritab lenduvaid ühendeid (alkohole, estreid, aminohapete laguprodukte), mida mesilased tunnevad väga hästi. Need lõhnad meenutavad mõningal määral värsket mesilasleiba, mis on samuti fermenteerunud toit;
• mesilased ei pruugi valida seda sööta, mis on neile kõige toitvam. Nad valivad sageli selle, mis lõhnab tugevamini, on pehmem, sisaldab rohkem vett ja on lihtsamini tarbitav.

Pudrupallide vahel ukerdavaid mesilasi vaadeldes käis peast läbi ka see mõte, et võibolla jäid nad sinna päikese käes sulama hakanud tuhksuhkruputru lihtsalt jalgupidi kinni.

Ja tegelikult on selge, et ajal, mil on head korjet, eelistavad nad korjele minna, mitte lisasööta limpsida. Nii et esimeste katsete põhjal ei saa paraku midagi järeldada (nagu elus ikka).

Aga lisame eksperimentidele pisut statistikat. Lugesin, et USA emadekasvatajate andmete põhjal jõuab ühest vageldusest viimasesse etappi ehk müügini ca 60% vakladest. Meie selle suve keskmine vastuvõtt on olnud ca 30%, aga seda mõjutab tugevalt mu viimane õnnestunud vageldamine, kus vastuvõtt oli 85%. Praktikantide keskmine on pisut tagasihoidlikum – kui kogemust pole, jääb õnnestumise protsent pigem 10-20 kanti. Isegi üks eriti ebaõnnestunud sooritus oli meil – tegime vagelduse, mille tulemus oli kaheksa vastuvõetud ema 75st. Selgitasin, mis võis valesti minna, lisasin 4 raami kooruvat hauet ja mesilasi juurde ja tegin sinna uue vagelduse – selle vastuvõtt oli 38/45st.

Starterpere, kuhu läks sisse 45 kuppu, millest 38 võeti vastu. Selle tulemuse põhjal julgen arvata, et siin on piisav hulk mesilasi kuppude eest hoolt kandmas.

Veel matemaatilisi märkamisi. Mõni aeg tagasi tegin tellimustööna LG korpusse pered, ja kuna mul on  Farrari raamid, siis tõstsin LG kärjepõhjadega korpusse keskele 4 Farrarit mesilaste ja emaga. Pere arengut jälgides olen mõtisklenud, et mida mõtlesid mesilased, kes otsustasid ema munemise lõpetada poole kärje peal, nagu joonlauaga oleks juti vahele tõmmanud? Kui muidu on haue kärjel servast servani, siis selle korpuse neil LG raamidel, mis olid Farrari lühemate raamide kõrval, ei läinud ema LG alumisse ossa munema, vaid lõpetas Farrari raamiga samal kõrgusel … Aga neil LG raamidel, mille kõrval ei olnud Farrarit, oli kenasti servast servani munetud.

Farrar-mõõdus raami kõrval olnud Langstroth. Mesilased on vaadanud, et kõrvalolev raam lõppes, tõmbame siin ka haudmele samas kohas joone alla? 

Veel haudmest, emadest ja selgusest rääkides – sain aru, et mesilasemadega koos on hea anda kaasa foto, kus on näha märgistus ja ema munetud haue paarumistarust. Et oleks lihtsam valida, millist ema / millist hauet tahad 🙂

Ema M65. Ilus plaathaue.

Paarumistaru on selgelt ülerahvastatud, kõik ei mahu tuppa ära. 

20.07 tegime praktikantidega viimase vageldamise. Nüüd on vageldustega selleks hooajaks kõik. Viimased paarujad sõidavad 30. juulil saarele, nemad saame tarudest välja võtta 16. augustil.

Praktikandid olid ka tublid emade täpitajad.

Noorel emal on täpp peal, nüüd on kiire emapüüdmishaaratsist tarru tagasi. 

Ja muidugi võtsime mett.

Praktikant Rasmus paneb emalahutusvõresid.

Väike soovitus ka meevõtmiseks neile, kes alustavad: ei pea kõiki raame ükshaaval läbi lappama, et otsustada, kas võib mee ära võtta. Kalluta korpust ja vaata altpoolt – kui näed sellist pilti, siis võid mesilased välja puhuda ja korpuse kaasa võtta.

Farrari korpus altpoolt vaadates – need raamid on mett täis ja kaanetatud. Vurritusruumi!