Märtsi alguses tuli kutseliste mesinike teabepäevale loengut pidama Keld Brandstrup Taanist. Keld on legend – üks maailma suurimaid nimesid Buckfasti mesilase aretuses, kes on õppinud vend Adami juures Buckfasti kloostris. Ka mul on õnnestunud tema käest kunagi emasid tellida. Keldi kogemused kloostrist oli õpetlikud, näiteks jagas ta seda, et esimesed kolm aastat kloostris ta lihtsalt vaatles, enne mesilasi puutuda ei tohtinud. Enne vaatle, siis tegutse -põhimõte on jäänud temaga kogu eluks ja seda võiks kõik mesinikud tarude juures rohkem praktiseerida.
Mis mind aga loengu sisust rohkemgi puudutas, oli Keldi soojus ja lugupidamine. Ta tervitas loengu alguses kõiki kohalolijaid kättpidi; temas polnud kübetki tunnet, et tark mees seisab meist „kolm pulka kõrgemal“. Pigem jagas ta oma viiekümne aasta pikkust kogemust nagu vanem vend.
Keld hakkab kohe kõnelema.
Paar nädalat hiljem oli usaldusmesinike koolitus. Selle suund oli tulevikule ja paraku nii sooja tunnet kui Keldi loengust siin ei jäänud: parasiitlest Tropilaelaps ja aasia vapsik on teel Eesti poole – kui mitte varem, siis 5–10 aasta pärast on nad siin meil kohal. Ja kui vaadata seda, kui hästi või halvasti me end muude ohtude vastu läbi ajaloo ette valmistanud oleme, siis mina küll ei näe, et siin midagi teisiti tõotab olla. Ohuga tegeleme siis, kui oht silme ees on, ütleb eestlane, eks.
Aprilli lõpus toimus Tallinna Loomaaias praktiline õppepäev, mida oli au koos Erkiga juhendada. Tegime läbi tümooliribade ja oblikhappe- ja glütseriinisegu lappide koduse valmistamise, rääkisime ära, kuidas teha sipelghappelappe, võtsime meeproove ning segasime kokku pudersööda.
Kohe algab lestatõrjelappide tegemine.
Pudersööt tuli meil suurepäraselt välja ja kogu see protsess pani mõtte edasi arenema. Võib arvata, et toitumisel on suur mõju sellele, kuidas mesilasemade kasvavad. Sageli ostetakse kevadeks kõige odavamat kandit, aga olgem ausad – odava kandi ja kodus tehtud pudersööda vahe on nagu kiirnuudlitel ja kodusel pastal. Kui tahame saada tugevat ja viljakat ema, peab sööt, mis talle antakse, olema algusest peale kvaliteetne ja proteiinirikas. Tõsi – selleks, et head pudersööta teha, on vaja spetsiaalset suurt veskit, mis jahvatab suhkru tuhksuhkruks ilma suhkru kristallistruktuuri liigselt kuumutamata … Igatahes on mul plaan seda teemat edasi uurida.
Ise tehtud: pudersööt spetsiaalsel söödaraamil.
Osalesin hiljuti sünkroontõlkega itaalia emadekasvatuse loengul ja sain sealt paar kasulikku vihjet. Koolis räägiti, et lesk võib lennata kuni 10 kilomeetri kaugusele. Itaalia lektor tõi aga välja, et jah, lennata nad võivad, aga reaalsed teod tehakse ära ikkagi pigem 400–800 meetri raadiuses tarust. See muudab lesefooni planeerimise eriti numbripõhiseks: 200 paarumistaru jaoks on vaja vähemalt 15 tugevat leseperet. Ja lesekasvatuse ajastus tasub täpselt välja arvutada: lesk areneb 24 päeva ja pärast koorumist kulub veel 8–12 päeva, enne kui ta suguküpseks saab. See tähendab, et lesekasvatusega tuleb alustada kuu aega enne emade koorumist, et õige lesefoon oleks uute emade tulekuks valmis.
Emadekasvatus algas mais – esimese vageldamise ringi tegin 20. mail ning esimesed emad sõitsid Naissaarele 3. juunil. Tunnustan siin Eesti Mesilaste Arendusühingut – EMA süsteem on sel aastal tehtud suurepäraselt ja mesinikusõbralikult. Täpselt on välja toodud kuupäevad, millal pead vageldama ning mis päeval ja mis kellaajal pead olema sadamas, et emad saarele saata. Kusjuures kõigile saartele viiakse emad samadel kuupäevadel, mis annab vabaduse valida – saadad osa emasid ühele, osa teisele saarele paaruma.
Et kallil emadekasvatuse ajal emade kvaliteedi üle mitte ainult kõhutunde abil otsustada, otsustasin hakata emasid kaaluma. Et saada võrreldavaid andmeid, tuleb ema kaaluda kohe pärast koorumist. Alguses ostsin Oomi poest tavalise kaalu, aga sain kohe aru, et kahest kohast peale koma nende noorte leedide kaalumiseks ei piisa. Eile saabus uus kaal, mis näitab kolm kohta pärast koma. Läheb kaalumiseks!
Meil mesilas on ammu kohal ka värske energia ehk praktikandid Rasmus ja Ingrid pluss eelmise aasta Kristi käib abis. Käed-külge õppimist on olnud palju: harjutasime leskesid täpitamist, et päris emade värvimisel käsi ei väriseks, ühendasime peresid ajalehemeetodil ja tegime nõelateste.
Lesk käes ja sinise täpiga?
1. mail tegime nõelatesti neis peredes, mida plaanisin vageldada.
Juba kahe päeva pärast olid mesilased surnud vaglad välja viinud, kannud puhtaks küürinud ja uued munad sees.
Perede ühendamine ajalehega korpuste vahel: mesilased on osa uudiseid läbi lugenud, aga ristsõnadeni pole veel jõudnud 🙂
Mai alguses avastasin järjekordse karu külaskäigu. Karuaedade ehitusele läheb igal aastal arvestatav hulk raha. Kuna riik karude arvukust ei kontrolli, tuleb mesinikul oma vara kaitsmiseks ise tegutseda; kõigile gruppidele aga korraga karuaedasid ümber teha ei jaksa.
Hoian praegu vabatahtlikkuse korras silma peal ka naabermesiniku mesilasperedel – mesinik käis puusaopil ja ei saa ise tarude juurde. Läksin ühel õhtul sinna, vaatasin pered läbi, sain nõelata, korjasin sülemikuppe … Panin tarud kinni ja kõndisin läbi õunapuuaia auto poole, kell oli 10.30 kanti … ja ennäe, sülem! See rippus õnneks väga mugaval kõrgusel, umbes kahe meetri peal. Võtsin ta kenasti kasti ja … tänasin ennast selle eest, et on olnud oidu ja jaksu aastate jooksul oma peredes emasid valida. Ja et on ikka hea mesindada rahulike mesilasperedega.
Või noh, nagu Keld ütleb: enne vaatle, siis tuleb teadmine, kuidas tegutseda.
Õhtune sülem naabri õunapuus.
