Eelmise kahe nädala olulisim tegevus oli emade saarele puhaspaarlasse viimine. See on tükk tegemist ja ettevalmistamist, nagu ikka enne reisile minekut. No ja siin ju koguni pulmareisile vaja daamid aidata ja selge, et tuleb teha rida ettevalmistusi. Ettevalmistus number üks: valida välja mesilased, kes paarumistarudesse kaasa tulevad. Paarumistarud tuleb täita nii, et ükski lesk kaasa ei pääseks. Selleks ostad paarumistarud, paned need kõik korralikult ritta, igasse toidupakike kaasa, siis võtad kärjekandekastist topsiga mesilasi – need oled enne sinna valitud peredest läbi emalahutusvõre sisse “sõelunud”, et taeva pärast ükski kohalik lesk tüdrukute hulka ei satuks. Taru lennuava on kinni, paned ema kupuga sisse ja kaane peale.

Ettevalmistused paarumistarude täitmiseks. Mesilased on kastides, paarumistarudes raamid ja söödapakid ootel. 

Ridaelamu neljale paarumishimulisele emale ehk quadri hive: neli sektsiooni järjest, igas ema kupuga sees.

Noored daamid sõidutasime Naissaarele. Mul on mesilasemad varemgi seal paarumas käinud, aga varem olen nad Erkiga sinna saatnud, ise pole saarel käinud. Seekord läksin Erkile appi. Kell 10 startis Lennusadamast Naissaare poole laev nimega Kalk, peal sadakond paarumistaru, kaks mesinikku ja suvitajad. Viimaste seltskonnas oli koer Bruno, must kass Pepsi (kelle õde Cola reisile ei tulnud), aga neid pole piltidel näha.

Merereisil olgu turvavööd kinni. Erki seob paarumistarud rihmadega kindlalt laeva ninasse kinni. 

Ega see minek lihtne polnud – laine oli keskmisest suurem, kuni 2-meetrine, tuul puhus küll 6-7 m/sek (mis miskipärast tundus nagu 15-20 m/sek) ja nii me siis läksime. Kõigutas kenasti, inimesed hoidsid kahe käega laevast kinni, suvitajate õllekast lendas üle parda ja Pepsil hakkas väga halb. Aga mesilastega ei juhtunud mitte midagi, sest Erki oli tarud vööris osavalt kinni sidunud ja need püsisid paigal.

Laine käib üle tarude.

Kl 11.15 ehk rohkem kui tunni pärast randusime Naissaarel ja tõstsime oma mesilased maha.

Me oleme Tallinnast! Saarel paarumisel lisandub mesilasema hinnale lainekoefitsent, see on nüüd kindel.

Lesepered, 2 gruppi, on saarel suve algusest saati tegutsenud, ka osa paarumistarusid on siin juba varem.

Ilus puhas paarla. Lesepered on saarel juba kevadest saati.

Minu mesilasemad peaksid plaanide järgi hakkama 3.-5. augustil munema. See tähendab – üle kahe nädala on mu tüdrukutel Naissaarel mesinädalate aega.

Paarumistarud paigas ehk uued pruudid kolisid sisse. 

Kl 16 tuli laev tagasi, seni tegi Erki saarel ekskursiooni. Mulle oli see hea näitlik päev aru saamaks, et ega see mesilaste saarele vedamine lihtne ole. Päev-kaks enne seda valmistad nad ette, sa ei saa ilma valida, sest emad kooruvad ja minna tuleb iga ilmaga. Sa pead enne kapteniga läbi rääkima, et millal ta läheb kaubaalusega ja millal talle sobib sinu tavaar peale mahutada. Sul peab saarel olema auto (Erki on auto saarele viinud juba mõni aasta tagasi), sest kuidagi tuleb tarud seal sadamast paarlasse saada. Sisuliselt võtab see üritus terve päeva ja on paras aegade ja inimeste klapitamine. Ja ega see odav lõbu ole.

Päevalilled tärkavad, juba keeravad päid päikese poole.

Ega muud tööd mesilas oodanud: endiselt asendame mesilasemasid. Võtsin filmile ühe katse: mul oli noortest sõbralikest mesilastest tehtud idupere, kes oli poolteist päeva ilma emata olnud. Murdsin aseema kupualged maha ja lasin ema otse saatepuurist perre lahti. Sobis! Oma kasvatatud emaga võib nii teha – kui on kallis kunstseemendatud ema, ei anna ma neid nii suvalt perre, vaid ikka puuriga, ikka pere meelsust enne kontrollides.

Ilus ilm, hea korje ja sõbralikud noored mesilased iduperes – ema võeti vastu. 

Ja lõpuks algas ka meil meevõtt! 28. 07 lõpetasime esimese ringi. Kõikidelt peredelt on nüüd 1-2 korpust maha võetud ja esimene tonn mett vurritatud. Tegime pilti ka – mitte et näidata erakordset meesaaki, pigem tegime õppeotstarbeks 8 korpusega taru. Kõrgemale ei ehita, sest kõrgelt korpuse mahavõtmine hakkab seljale.  Kaalusime ära – penoplastist tühi Farrari korpus kaalub 1,16 kg, puidust 2,5 kg. Kui mesi sees – kas suudad neid 20-25 kiloseid korpusi alla võtta?

Praktikandi valimise mõõdupuu – praktikant olgu nii pikk, et ulatub vähemalt 8 korpust maha võtma!

Korjet tasapisi ikka tuleb, ca 1,3-1,7 kg päevas näitab tarukaal. Avastasin, et peale päevalillede jääb meie mesilaste lennuraadiusse veel ka oma 50 hektarit lutserni. Kui mesilased viitsiksid tööd ka teha, siis oleks korjet enamgi, aga igatahes eelmisel laupäeval kl 10, kui mesinik juba põllu servas seisis, polnud mummud veel tööle tulnud.

Lutsern on, mesilasi pole!

Järgmistel päevadel alustame teist meevõturingi ja hakkame talvepesa ette valmistama. On aeg!