Viinakuu viimasel nädalal lendasid mesilased Läänemaal ringi ja limpsisid saialilledelt hommikust jääkirmet. Päeval keris termomeetrinäidu kümne kraadi kanti, tuult ei olnud, aga päike oli. Seega tekkis mesilastel huvi seda ilmavärki vaatama tulla.

Muidu olid sügistööd nagu ikka: pered septembriks talvekorras, oktoobris raamide deso. Mõne mõtlemapaneva detaili märkasin sügisest veel, esimene kohe järgmise pildil näha.

Kollased ribad taru lennuaval – ahah, tähendab, mesilased on tümoolikuuri lõpetanud.

Sel 15.09 tehtud fotol on mesilased tükkideks närinud tümooliriba, mille 21.08 panin, tükid raamide vahelt alla sakutanud ja tarust välja vedanud. Tundub õige aeg – septembri alguses oleks mesinik niikuinii pidanud tümoolipadja ära võtma. Tublid mesinikud – mesinikul vähem tööd.

Sel aastal tegin lestatõrjet osal peredel tümooliga ja osa peresid sai sipelghapet. Vaatame siis, kas on kevadel erinevusi.

Ja teine märkamine mummude kohta. Ladusin söödanõud ritta ja mis ma näen: mitmel söödanõul on augud servades ja täpsel sama koha peal! Asja uurides leidsin, et need on õhemad kohad, kus kiht on õhem tänu penoplasti vormimisel jäänud valujälgedele. Ja ilmselt ei ole juhus, et just neist kohtadest on kas mesilased või muud elukad leidnud tee, kust end siirupi juurde närida. Kuidas nad selle süsteemi endale selgeks tegid?

Targad mesilased!

Ka praktikandid said mesilaste tubliduse kohta kinnituse. Juhtus väike aps, autos oleva siirupimahuti ja laos oleva siirupimahuti ühendamisel unustasi nad mingi voolikuotsa kraani lahti – neid kraane ja ühendusi on seal tõesti palju – ja siirup, mis voolikusse sisse jäi, valgus välja. Autosse ja lao ette betoonpõrandale.

Autopõranda koristasid nad kohe ära, aga betooni kohta arvasid, et teevad hiljem. Hiljem tegin selle järgmise pildi:

Kiirreageerijad olid hetke pärast kohal.

Kui praktikandid seda nägid, tegid nad loogilise järelduse, et ega neil ei olegi siin enam midagi teha, sest kui nad praegu nüüd voolikuga survepesema hakkavad, saab palju mesilasi asjatult hukka. Ja õige ta ju oli, sest järgmiseks päevaks oli betoon siirupist puhtaks limpsitud. Ma isiklikult arvan, et söödanõust on ikkagi parem mesilasi sööta.

Puhastasime raamid ka ära: seebikivitünnis vana kraam maha, soojaveepesuriga sodi maha, siis õue tuulduma ja lõpuks korpustesse ja konteinerisse kevadet ootama.

Seebikivitünn. Siia tuleks seebikivi juurde panna. Raskuseks peal keraamilise tellise tükk.

Seebikivist tulnud raamid on tuulduma pandud.

Raamide konteiner: tuuldunud raamid on korpustes, mõnel raamil ootavad traadid veel pingutamist. Marker ja maalriteip peavad mesinikul alati käeulatuses olema – head märgistamise vahendid.

Oktoobris aitasin Erkil mesilasi kolida. Erki kui kogenud linnamesinik ütles, et kõrghoone katusel on mesilastel kehv talvituda – külm tuul teeb kõrgel liiga. Seega – vedasime korpused LHV hoone kuuendalt korruselt alla.

Erki teibib lennusuud kinni, et saaks tarud alla vedada.

Ka Rocca al Mare mesilagrupist tõime tarud ära. Erki lõikab ribasid lennuava ette, Valter on valmis tassima.

Ka Kopli tänavalt korjasime tarud peale. Siin pildil on toimunud väike valearvestus – sõidad tarudele lähedale, et oleks lihtsam ja läheks kiiremini, aga siis selgub, et väike viivitus tekib ikka, kuni dziip kohale jõuab ja mesinike kaubiku välja tõmbab.

Liiva sees kõhuli.

Ja väike soovitus neile linnainimestele, kes kevadelk mesilasi võtta tahavad, aga pole justkui ruumi – rõdule, miks mitte:

Tore silt.

Vaade EPKK rõdumesilastele.