Jahe ja tuuline oli see juunikuu sel suvel. Sestap meekorjest pikemat juttu ei tee. Juunis kasvatasime emasid, tegime iduperesid, võtsime ja andsime mesilast proove ning – siiski – eks ka meie mesilas kõrguvad mõned tarud üsna kõrgele. 

Meie tublid tarud-tornid enne jaanipäeva. Enne, kui kõrgeks kasvas rohi. 

Pole vist olnud juhust sellest siin blogis juttu teha, aga olgu nüüd siis öeldud, et oma mesila tööde kõrval olen ka usaldusmesinik. Selle missiooniga seoses käisin jaanipäeva eel loomaaia mesilas AHMi eoste määramiseks meeproove võtmas.

Erki kui loomaaia mesinik oli ka kohal ja vaatas samal ajal, kui mina meeproove võtsin, kupuraame üle.

Sellest meevööst on meeproov võetud. Z1 tähendab muidugi loomaaia esimest proovi.

Ja läks nii, et enne jaane käidi ka minu juurest proove võtmas – dr Risto Raimets Eesti Maaülikoolist tuli proove koguma seoses uuringuga, et määrata AHMi genotüüpe üle Eesti.

Risto lõikab haudmest kärjetükki välja, et meie mesindusteadlased saaksid talvel seda uurida ja juhul, kui selles on AHMi eoseid, määrata nende genotüüp.

Kullamaa kandi mesilased on oma osa uuringu õnnestumiseks andnud.

Sama kärg nädala pärast – 19.06 võetud proovi koht on mesilastel uuesti üles ehitatud.

Tarudes on kogu juunikuu käinud kasvamine ja koorumine. Meil olukord nii hull pole kui Lõuna-Eestis (sel aastal tuntud ka kui Ladina-Eesti :-)), kus vihma on olnud nii palju, et mesinikud tarude juurde ei pääse, ja jahedust pole meil olnud katkematult ja sedavõrd, et taimed nektarit sugugi ei erita. Aga ilusat korjeilma pole siingi kuigi palju ette tulnud. Jääb loota, et peakorje ajaks vaibuvad tuuled, lakkab vihm ja saabub soojus, nii et tüdrukud saavad päriselt ka korjele minna.

Kooruvad! Kannude tumedamad kaaned on märk, et neist kooruvad kohe-kohe mesilased. Vagel on kannus mesilaseks arenenud, tema pea tumeda värvi saanud ning see kumab nüüd kaanest läbi.

Ja samamoodi on käinud juunikuus tarudes vigurdamine – mina ei usu, et leidub mesinikku või emadekasvatajat, kel pole peresid, kes tegutsevad omatahtsi. No näiteks teevad kuppusid, kuigi ema on olemas. Mis võib olla juhtunud, kui sellist pilti näed nagu see allolev? Kui oled tõstnud talvitanud korpuse emalahutusvõre peale ja haudmeraamid jäävad üles, siis allosas olev ema ei saa võre peal olevatele kärgedele tehtud kuppe maha närima minna. Ja kui mesinik ei lähe õigel ajal taru juurde, siis on tal mõne aja pärast üleval uus ema. Või mitu. Mesilased on mesinikust targemad – on selge, et sel perel mingi mure on. Võib olla on emal mingi viga, mida mesinik ei näe – nt ei mune ta hästi, sest sperma on otsa saamas vms … ja mesilased on teinud plaanid ta välja vahetada.

Kupud. Jah, ka mul on peresid, kes kuputavad. 

Enne jaane käisime Naissaarel emasid võtmas, peresid laiendamas ja uusi emasid saarele viimas. Mul olid kaasas kuppudes emad, loodetavasti ei teinud hommikune 0,7 m kõrgune laine neile liiga. Tagasi jõudsime enne tormi – peale lõunat lubas 28 m/s tuult. Õnneks sai mesinike väike alus sõita ühe teise laeva tuules.

Naissaarel emasid markeerimas ja puuristamas. Erkil on abis on praktikant Kristi.

Kui Kristile markeerimist näitama hakkasin, läks nii, et kohe esimene ema pani mul näppude vahelt lendu. Nii juhtub aeg-ajalt. Kuni seda seletasin, leidis Kristi selle ema oma varruka pealt üles. Panime ema saatepuuri ja oligi missioon täidetud. Nii ongi – kui ema plehku paneb, tuleb ta tavaliselt 10-15 minuti pärast tagasi sinna, kust ta lendu läks. Tasub rahulikult oodata ja silmad lahti hoida!

Teine ema, keda märgistama hakkasin, otsustas pärast sinise täpi saamist surnut teeselda. Ka seda juhtub – vahel on mõni ema hea näitleja nagu lavaka kandidaat või jalgpallur otsustavas mängus. Tavaliselt pole tal häda midagi – lebav ema tuleb jätta klipsi sisse, enamasti tüdineb ta pikutamisest ära, ajab end püsti ja tegutseb edasi.

Naissaarel on noor ema munenud suira peale – sellist pole varem näinud! Miks on ema munenud suira peale, kui ruumi ju ometi on? Mesindusdoktorid, mis te arvate?

Naissaarest ära toodud emadega olen idupered ära teinud. Nii 4- kui 6-raamilised. See kahevärviline mesilasema pääses kohe saatepuurist kärgedele – sest pere oli nädala ilma emata olnud ja avashauet peres polnud, et nad aseema plaane oleks saanud ellu viia. Kui see pere oleks olnud ilma emata kauem, siis poleks ma noort ema kohe lahti lasknud.

Kahe värviga väikese ema lasin lahti perre, kes oli olnud emata nädala. 

Aga et nüüd ei jääks muljet, et emad ongi mul sellised pisi-pisikesed, siis – palun väga, vaadake seda vabapaarunud, veel märgistamata ema sellel pildil:

Silmapaistvalt sihvakas ema!

Esimesed neljaraamilised idupered tegin 7. juunil, panin lennuavale siis kammpiiraja ette ja teibi ka. Neile panin järgmised 4 raami perele peale.

Kui mesilastel on laiemat lennuava vaja, närivad nad teibi maha.

Ja lõpetuseks veidike jaanipäeva-meeleolu. Mesinikud üle lõkke ei hüppa, nemad proovivad, kas jaanipäeva paiku ulatub veel üle taru vaatama … Tänavu, tundub, ulatub.

Jaaniõhtune kena vaade tarudele. Esiplaanil on ilus õis – angerpist.

Veel üks kena vaade tarule. Seekord on ilus õis tagaplaanil 🙂 Praktikant Kristi on napilt tarust pikem.