Nüüd, kui olen kümmekond aastat emadekasvatusega tegelenud ja viimastel suvedel emasid ka saarele paaruma viinud, oskan juba märgata, mida saaks teisiti teha ja millistest komponentidest koosneb mesilasema hind. Alustasin emadekasvatusega 2012 praktikal olles, iga aastaga tuleb kübeke taipamist juurde. Peale eelmises postituses mainitud paarumistarude on heade emade kasvatamiseks vaja kogemusi (ja ebaõnnestumisi, kuidas sa muidu õpid), sest etappe, kus emakasvatust tuksi keerata, on palju. Äparduda võib vageldamine või kupus kasvamine, ammpere võib kupust loobuda või ei õnnestu paarumine kas ilma või lindude tõttu või eksib mesilasema tagasilennul. See kõik peegeldub mesilasema hinnas.
Toon välja mõned etapid emadekasvatusest.
Kõigepealt: vageldamine. Tuleb valida õiges eas munade (1.-3. päev) või vakladega (0,5.-1,5. päev) haudmekärg. Kuppude vastuvõtu efektiivsust saab mesinik ka ise mõjutada, näiteks tegutsedes kiiresti, sest hea oleks haudmekärge mitte üle 30 minuti tarust väljas hoida.
Esimesed 24 tundi on kupud stardiperes. Sealsed mesilased, kes on ilma emata, alustavad kupu ehitamist. Et pere kupud üles ehitaks, peab mesinik pere õigel ajal ette valmistama: ema välja võtma ja esiteks muidugi sobiva pere valima. Või teine variant: koguma avashaudmelt noori mesilasi, raputades neid näiteks 30 Farrari raamilt. Stardiperet tehes ei tohi teisi peresid nõrgestada, seega raputad kokku mitme pere mesilased, igast 2-4 Farrari raami.
Kupuraam on stardiperest välja võetud ja pannakse nüüd ammperre.
Siis paned alustatud kuppudega raami ammperre. Ammpere on emaga pere, kus ema on emalahutusvõrega eraldatud, kupuraami tõstad avashaudmega raamide vahele, et noored mesilased saaksid tulla kuppude eest hoolitsema ja jätkaksid nende ehitamist. Siin pildil on näha, et alumises kahes Farrari korpuses on pere ja selle peal emalahutusvõre; kolmandasse korpusesse on tõstetud kaks haudmeraami ja nende vahele läheb kupuraam. Ka selles etapis võib äpardus juhtuda: kui perel on sülemlemiskainus geenides, võivad mesilased kupud maha närida; neil on oma ema olemas ja pole põhjust teha uut. Iga mesilaspere on omaette indiviid!
Kupud on puuristatud.
Enne koorumist tuleb kupud inkubaatorisse tõsta või kuppudele puurid ehk nö lokirullid peale panna. Miks? Esiteks selleks, et esimesena kooruv ema teisi kuppe maha ei näriks, teiseks selleks, et ema oleks mugav kätte saada, ja kolmandaks selleks, et kui tuleb hea korje, ehitavad ammpere mesilased tühja ruumi kärge täis ja katsu sa siis emasid sealt kätte saada. Viimane on sel pildil juhtunud.
Ka siin on täpne ajastamine ülioluline: on vaid kaks päeva, mis sobivad lokirulli paigaldamiseks. Esiteks siis, kui kupp on kinni kaanetanud, st vagel on 6. päeva kinnises kannus (alates munast 8.-9. päev). Seejärel ei tohi neli päeva kuppu puutuda – see on kriitiline aeg, mil kupu liigutamine võib tähendada vagla hukkumist. Teine võimalus puuristamiseks on kinnise haudme 11. päev (alates munast 13.-14.päev). Parim on puuristada 9. päeval. Enne seda ei tohi puuristada, siis ei pääse mesilased kuppu soojendama.
Kui kõik 12 päeva, mis jäävad mesilasema vageldamise ja koorumise vahele, lähevad hästi, kooruvad emad kupust. Neist kuppudest siin on emad koorunud, selle märk on lahtinäritud kaas nagu kork.
Aga võib minna ka nii. Selles kupus on mesilasema surnud.
Miks ta suri? Kupp, milles ta oli, kukkus maha, kui tõstsime kuppe paarumistarudesse ja vagel oli õrnas eas. Iga raputamine võib kriitilises eas vaglale saada saatuslikuks.
Koorunud emad tuleb ammperest tõsta paarumistarru ja neile lisada topsitäis mesilasi.
Praktikant Kristi täidab paarumistarusid, et need saarele puhaspaarlasse viia.
Mugavam on paarumistarusid täita, kui paned need ühele joonele, nagu pildil näha. Veeprits on tähtis tööriist – kandekast on mesilasi täis; et noored mesilased kaant avades ära ei lendaks, tuleb nad märjaks pritsida. Kandekasti on läbi emalahutusvõre raputatud noorte mesilaste mass, et lesed välja selekteerida, ükski võõras lesk ei tohi saarele pääseda. Paarumistaru täidetakse põhjast – keerad taru tagurpidi, avad põhjaklapi ja kallad topsitäie mesilasi sisse. Enne oled raamidele vahaleheribad sisse pannud, siis raamid, ventilatsiooniresti ja pleksiklaasi korralikult tarru paigutanud. Kui pleksiklaas pole õigesti, ei sulgu katus lõpuni ja taru võib laiali vajuda, selle uuesti korda sättimine on täiendav ajakulu.
Paarumistarud on jõudnud Naissaare paarumisalale. Näha on eri brändide tarud: posti otsas Quadri neljale perele, rohelised Honey Pawd ja pruunid Apidead. Kõrval on lesepered.
Kuhu üldse paigutada paarumistaru? Kasutatakse eri meetodeid: kes paneb maha euroalusele, kes posti osta, et saaks sirge seljaga mesilastega tegelda ja emade markeerimine oleks mugav. Kui paned neljase Quadri taru posti otsa, on sellele vaja suuremat platvormi ja kindlasti rihmaga kinnitada. Teised tarud ei ole siin kummipaeltega kinnitatud – Naissaare paarumisala on kummaline tuuletu koht metsa vahel. Lagedal pead kindlasti paelad ümber taru siduma, tuul võib taru posti otsast maha lükata.
18.-23. päeval läheb noor ema paarumislennule ja alustab kuni 5 päeva jooksul munemist. Nüüd on aeg ta paarumistarust välja võtta, märgistada ja talle uus kodu anda.
Mesilasema on saanud sinise märgi. Nüüd on aeg minna uude tarru või saatepuuriga uue pererahva mesilasse.
Võtame kokku: miks mesilasema siis ikkagi nii palju maksab?
Arvutame: näiteks Rütli paarumistaru maksab 23 eurot. Kui arvestada taru kasutuseaks kümme aastat ja teha igal suvel selles kolm ema, saab kokku 30 ema. Arvestame juurde vageldusnõelad ja kupud ja saame ema hinnaks aastas 7 ja kümne aasta jooksul umbes 1 euro.
Aga peale selle:
Mesiniku teadmised. Emadekasvatuseks pead end ette valmistama: käima koolitusel, lugema materjale, valima õige lisavarustuse.
Mesiniku aeg ja töötunnid. Õigel ajal vageldamine, õige stardipere ettevalmistamine, kuppude ehitamise kontroll. Õigel ajal ammperesse tõstmine. Õigel ajal kuppude väljavõtmine ja ema panek paarumistarusse. Puhaspaarumisalale sõit: kui see on saarel, siis ka ilma arvestamine, et üle mere sõita, auto- ja laevakütus, käimised, aeg. Paarunud emade tagasitoomine, märgistamine, saatepuuridesse panemine, paarumistarude puhastamine hooaja lõpul. Paarunud emade müük.
Looduslik valik. Iga vageldus ei tähenda, et saad mesilasema. Mingist protsendist jääd kasvatuse jooksul ilma: kõiki kuppe ei ehitata, mõni vagel saab kasvades kannatada, paarumislendu võib takistada kehv ilm ja kohale saabuda pääsukesed, kes nopivad ema õhust ära.
Ruum. Kõik, mille oled endale ostnud, vajab hooldamist ja ruumi, kuhu emadekasvatus-inventar talveks paigutada.
Emotsionaalne koefitsent. Mida teha mesilasemadega, kes on tublid ja valmis minema uude koju, aga ostja ei tule just sel ajal, kui ema on valmis?
Ja väike kaubanduslik teadaanne ka: minu mesilast saab praegu, jaanipäeva järel, nii vabalt paarunud kui ka Naissaarel paarunud emasid. Vabapaarunud maksavad 30.-/ema, Naissaare omad 80.-/ema.
Ah et miks need viimased nii kallid on? Loe see postitus uuesti läbi 🙂