MESI – ELUS TOIT, ILUS  TOIT

Vanad egiptlased ja kreeklased pidasid mett jumalate toiduks. Mees transporditi värsket liha valitsejatele, ka võõrsil hukkunud valitsejaid endid toodi mee sees kodupaika tagasi. Mesi on universaalne konservant.

Mesi on segu invertsuhkrust (fruktoosi ja glükoosi segu) ja sahharoosist (tavalist suhkrut on selles ainult paari protsendi jagu). Kuid peale suhkrute on mees suures koguses mikroelemente ja bioaktiivseid aineid, ensüüme, vitamiine, antioksüdante. Mesi aitab organismil omandada paremini ka teisi aineid.  Mesi kiirendab loomulikke reflekse, teeb vaimselt erksaks ja tõstvat isegi IQ-d. Mesi seedub jääkaineteta ja puhastab organismi toksiinidest.

Mesi on elus toit – bioloogiliselt aktiivne magusa- ja energiaallikas, heaolu- ja jõuandja ning säilitaja. Mee kalorsus on 3150-3350 kcal/kg ja erikaal 1,409-1,550g/cm³.

Mee keemiline koostis on väga keeruline ja sõltub piirkonna taimekooslusest. Ühe mesilaspere poolt eri aastatel ühes ja samas kohas korjatud mesi võib olla väga erinevate omadustega. See sõltub ilmast – ühel aastal annab rohkem saaki vaarikas, teisel mesikas, kolmandal valge ristik. Mee maitseomadused ei piirdu ainult magususega. Paljud meesordid omavad niivõrd omapärast ja meeldivat maitset ning aroomi, et neid ei saa võrreldagi suhkru või kondiitritoodetega.

Iga mesi kristalliseerub. Kristalliseerumine on looduslik, keeruline füüsikaline protsess, mida mõjutab mee päritolu, selle suhkrute koosseis, temperatuur, niiskusesisaldus, käitlemine ja sisalduvate kristallialgete hulk. Mesi sisaldab keskmiselt 18% vett.

Mett ei tohiks kuumutada üle 50 kraadi, et kõik kasulik alles jääks.

Meeallergia
Igas mees leidub õietolmu, vähe küll, aga piisavalt selleks, et määrata mee päritolu –  ja paraku ka selleks, et tundlikul inimesel võiks tekkida allergiline reaktsioon.

Enamik inimesi on allergilised tuultolmlevate taimede suhtes. Mesilased seevastu koguvad enamasti putuktolmlevate taimede õietolmu. Erandiks on kevadel õitsevad pajud.
Inimesed, kellel on õietolmuallergia kevadiste taimede suhtes, võiksid proovida hilist kanarbiku mett, ning vastupidi – sügiseste taimede suhtes tundlik inimene võiks tarbida kevadist mett.
Õietolmukogus on mees siiski suhteliselt väike ning kui mett tarbida algul väikestes kogustes ning aja jooksul doosi tõsta, siis peaks igasugune mesi ka mõõduka allergia puhul tarvitatav olema.

Meie meele on antud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja poolt Tunnustatud Eesti Maitse, pääsukese märk.

 

 

Taruvaik ehk proopolis

Taruvaik on looduslik antibiootikum. Selle materjali saavad mesilased pungadelt, lehtedelt, vartelt, lisades sellele süljenäärmete eritist, vaha ja õietolmu. Taruvaigul on meeldiv lõhn ja kibedavõitu maitse, juba käesoojuse mõjul muutub ta kleepuvaks. Külmaga on taruvaik väga rabe. Proopolisel on antiseptilised, antimükoloogilised ja põletikuvastased omadused, ta soodustab haavade paranemist, kusjuures tema antibakteriaalsed ühendid taluvad isegi kõrget temperatuuri. Taruvaik tõhustab vereloomet, eriti kui seda võtta koos meega.  Rahvameditsiinis kasutatakse seda väga erinevate haigusnähtude vastu, peale nina-, kurgu-, kõrva-, hingamisteede, eesnäärme jt vaevuste leevendamise kasutatakse proopolist ka tuimestamiseks ja desinfitseerimiseks. Taruvaik tuimestab limasnahku ja naha vigastatud piirkondi, vähendab sügelust ja põletikulist reaktsiooni, hävitab baktereid ja viirusi, kiirendab koedefektide ja nahavigastuste paranemist, tugevdab immuunsust.