17.-18. septembril käisin EurBeel. Nii kõrgel tasemel mesinduskongress toimus Eestis esimest korda. Väga võimas üritus, oli suur rõõm häid teemasid ja lektoreid ning teaduspõhist lähenemist kuulata! Panen siia kirja mõned loengud, mis rohkem puudutasid.

1. Pike Stahlmann-Brown: Mesinike vaimne tervis Uus-Meremaal. Ülioluline teema mitte ainult Uus-Meremaal, vaid ka meil. No hakkab ju vaimsele tervisele, kui meehinnad ei ole neli aastat tõusnud, aga sisendihinnad tõusevad, toodangut on rohkem kui nõudlust ja sul on kohustused: igakuised jooksvad kulud + laenud. Kuidas selle stressiga toime tulla? Uus-Meremaa lektor rääkis WHO küsimustikust, mille tulemusel oli näha, et mesinikel, kel on 51+ peret, suureneb drastiliselt oht depressiooni tekkeks. Väikemesinikel pole probleemi, nad müüvad tuttavatele oma mee maha niikuinii ja saavad tutvuse tõttu ka parema hinna. Aga suuremad mesinikud on hinnast selgelt mõjutatud. Alles siis, kui on üle 3000 pere, läheb asi pisut paremaks, sest tekib suure mahu efekt.

13 punkti heaoluküsitluses on ohupiir.

Teine uuring, millest lektor rääkis, oli heaoluredel, kus oli 10 palli süsteemis hinnatud toimetulekut kõigis põllumajandus- ja metsasektorites –  ja mesinikud olid oma heaolu hinnanud kõige madalamalt.

Metsamehed ja aednikud, lamba- ja veisekasvatajad ning põllumehed tunnevad end paremini kui mesinikud.

Peale selle tõi ta välja Uus-Meremaa meetoodangu ja müüginumbrid, ka talvekaod. Trend näitas järjest suurenevaid talvekadusid. Lisaks on perede suremus  laotunud kogu aastale – ka sügisel on suremus suur. Kadude põhipõhjused: varroa, emaprobleemid, õnnetused.

2. Róbert Chlebo: Euroopa mesinduse väljavaated, riskid ja võimalused.

Tabel mee hinnamuutuste kohta eri maades 2018 kuni 2022.

Kui lühidalt kokku võtta, siis 2018 oli ELi keskmine hind 6.42, aastal 2022 aga 6.25. Jah, on riike, kus on toimunud pisuke tõus, aga üldine allakäik algas aastal 2018.

Kusjuures: Hiina müüb oma “mett” Euroopasse hulgihinnaga 1.39.-/kg, Hiina mesinikud ise aga ei suuda sellise hinnaga mett pakkuda.

3. Carolin Rein: Aasia vapsik. Aasia vapsik (Vespa velutina) laiendab keskmiselt 80 km aastas oma piire. Sel sügisel on teda nähtud juba Lõuna-Poolas ja suund on paraku siiapoole. Küsimus pole selles, kas ta meile tuleb, küsimus on, millal ta meile tuleb. Kas oleme valmis? Vaevalt. Alustuseks võiks teada näiteks selliseid fakte: hooajal sööb 1 vapsikupere umbes 11 kg mesilasi. Kui 1 kg mesilasi on ca 10 000 mesilast, siis võib üks vapsikupere hävitada hooajal 2-3 mesilasperet.

Tasub õppida vahet tegema vapsikute vahel. Vespa crabro on Eestis laialt levinud ja tema näokilp on kollane. Mõnes riigis on crabro ka looduskaitse all.

Need loengud olid minu jaoks esimese päeva naelad. Ma olen seda ammu rääkinud, et raskused tulevad sellest, et mee hind püsib samal tasemel, mis ta oli 4-5 aastat tagasi, muu elu aga kallineb kiiresti. Kui viis aastat tagasi küsis juuksur lõikuse eest 7 eurot ja meekilo oli ka 7 eurot, siis tänaseks on juukselõikus samas kohas tõusnud 13 euro peale, meekilo maksab aga 8 eurot. Pluss sisendite hinnad.  Jah, DNA-test hakkab turgu muutma, aga see võtab oma 3-5 aastat aega. Küsimus mesinikele: kas me suudame veel viis aastat vastu pidada?

Teise loengupäeva hommiku algas tuntud Ameerika päritolu mesiniku, dr John Kefussi ägeda videotervitusega – lugulaul varroalestast nimega Marta – ja Austria suurmesiniku Stefan Mandli loenguga. Äärmiselt sümpaatne mesinik! Tema varroraviskeem oli huvitav ja loeng vürtsitatud lõbusa looga: näiteks sellest, et mingi aeg lugesid nad lesti alkoholis raputamise meetodil, aga kui selgus, et töötajad hakkasid autosid ja ka ennast metsa ära kaotama, leidis ta, et odavam on siiski tuhksuhkrut kasutada. Ka kuulub talle tähelepanek, et üks naine teeb rohkem tööd kui kaks meest ja üks tõstuk. Huvitav oli seegi, et ühe toodangupere juures käiakse tema mesilas aastas 7 korda. Olen kuulnud, et Soomes käiakse 12 korda, mina käin rohkemgi kui 12 x hooajal tarude juures.

Kõneleb Stefan Mandl, moderaator Risto Raimets.

Huvitav loeng oli ka Kirsten Traynori 20 aasta pikkusest monitooringust talvekadudest Saksamaal. Näiteks fakt, kui palju lestasus mõjutab talvekadusid: kui sul on sügisel 100 mesilase kohta üle 7 lesta, siis tõuseb hüppeliselt tõenäosus, et pere talve üle ei ela.

Talvekadude hüppeline suurenemine algab 7 lestast, 20 lestaga on pere hukkumise tõenäosus juba peaaegu 50%.

Meelde jäi ka hetk Iraani tudengi Omer Kama loengust: mitu töölist on vaja 1 mesilasema üles kasvatamiseks vaglast koorumiseni?

Vastus: kvaliteetse ema saamiseks on vaja vähemalt 200 mesilast.

Väga huvitavad päevad olid EurBeel, aitäh korraldajatele!

Pärast EurBeed, sügise alguseks hakkas õunapuu õitsema. Selline sügis.

22. september 2024 Suurupis.

Selle aasta suvelõpp oli ülisoe ja vägisi tundus septembri alguses, justkui oleksime sööda liiga vara peale pannud. Ilm on palju muutunud – kui varem sai looduslik korje läbi juuli lõpus, siis nüüd saab korjel käia ka veel septembris. Samas on söötmisel oluline mitte maha magada seda aega, kui ilmad jahedaks lähevad. Olen tähele pannud, et kui temperatuur on öösel alla 5 kraadi, siis on suurem tõenäosus, et sööta ei võeta kiiresti vastu ja sööt võib rikneda. See mõjutab pere talvevarusid. Ja kui sa augustis siirupit ei anna, võib pere kannud lehemett täis tassida ja siis on kevadel häda käes.

Mina alustasin söötmisega tänavu 14.-17. aug, tavalise graafiku järgi. Sel aastal tundus, et ehk piisab kahest korrast, sest loodus annab juurde, aga kuna kärgedes oli septembri alguses vaba ruumi ikkaga juurde tekkinud, andsin 2. septembril ka kolmanda söödakorra, nagu tavaliselt. Korjasin kokku ka sipelghappelapid – kui need liiga kauaks tarru jätta, hakkavad mesilased lappe kinni kittima ja närima.

Näritud sipelghappelapp.

Muude seas leidsin söödanõu, milles jooksid kuklased – ja järeldasin, et kui söödanõu pole lennuava poole pisut kaldu, siis kipub tilk siirupit sisse jääma. Ja see tilk leitakse kohe üles.

Piisab ka mõnest millimeetrist söödanõu põhjas – ka sipelgatele meeldib siirup.

10.09 leidsin lesepere taru alt sinna läinud sülemi. Kuna selles grupis käisid 2023 karud, siis tahtsin lesepered kodu juurde kolida. Pimedas ei saanud esiotsa aru, et midagi taru all on, panin rihma ümber ja peo taru alla, oli kibe. Esiti arvasin, et nõges kõrvetab … Siis sain aru, et sülem. Oli juba kärjed jõudnud ehitada, suir ja haue sees … Ilmselt oli paarumistarus emal kitsaks läinud ja pere sülemles. Mingil põhjusel ei lennanud nad kaugele, kolisid sinnasamasse taru alla.

Näha on kinnist hauet ja mitu kärge. 

Ka mujalt on kuulda olnud, et veel suvelõpul tuli ette sülemlemist. Ebatavaline suvelõpp ja sügise algus.