Augusti algus on see aeg aastast, mil mesinik on nagu kiirreageerija ja teeb kõike korraga ja kohe, kui ilm ja olud natukenegi lubavad. Ja kuigi oled enda arvates olnud hoolas ja teinud osa töid ette ära ja teise osa õigel ajal, on ikkagi nüüd, augusti alguses, kõik puntras koos ja lisaks lähevad asjad nii, nagu nemad tahavad minna.  Mitte nii, nagu sina oled plaaninud.
Ah et kuidas? Näiteks hakkasin reedel, 9.08 tegema suhkrusiirupit, et mesilasi söötma minna. Lasin vee tünni ja lülitasin pumba tööle, aga siis selgus, et pump ei tööta – seega tünnis siirupit segada ei saanud. Ei aidanud püüded ise siit ja sealt mutreid keerata, et pump käivituks, ei olnud ka krapsakat meistrimeest kohale kihutamas, et pumpa parandada. Kruttisin selle pumbakese siis lahti ja püüan homme remonti viia. Seega – mesilaste söötmine lükkus edasi. Õpetussõnad iseendale: näe, mesinik, oleksid pidanud jaanipäeval pumpa kontrollima!
Aga ilma kontrollida ikka ei saa – meie kandis on viimasel nädalal sadanud ja sadanud ja mesilaste juurde mineku aega teab vaid taevas. Sestap ongi meil mesilas valmisolek nr 1 – kui on ilma, siis on mesilaste juurde minek!
1. augustil tõime mesilasemad saarelt ära. Seekord oli meid kolm, Sander tuli appi. Nemad Erkiga otsisid emasid, mina märgistasin mammad ära ja panin koos saatemesilaste ja söödatükiga saatepuuridesse.

Erki ja Sander ja saare paarumistarud.

Ilmnes ka minu uue Quadri-taru puudus: ema ja mesilased olid kolinud söödanõu sisse. Neis peredes, kus panime kupud söödanõu alla, olid mesilased ilusasti raamide peal.

Söödanõu sisse ehitatud kärjed teevad mesinikule tööd juurde. 

Pakkisime paarumistarud autosse ja sealt laevale. Seekord sättis Erki tarud laeval pinkide alla.

Saarelt tagasi: tarud on pinkide all.

Vihmasadude kiuste on meil koos praktikantidega õnnestunud lõpetada teine meevõtmise-ring. Mett on, aga prognoositavalt umbes poole vähem kui eelmisel aastal. Nüüd tuleb paus sisse – viimast ringi ei saa enne võtma hakata, kui pump korda saab.

Marju puhub mesilasi korpusest välja. 

Augustis jätkus probleemsetel peredel emade vahetamine – vahel on tulnud vahetus teha ka neis peredes, kus alles paar kuud tagasi vahetuse tegime, aga ema ei mune piisavalt. Paarumistarudes on ülevaade tehtud, täna markeerisin kõik munevad emad ära. Ja värvisin Excelis ära need pered, kel on kehvemad tulemused ja kus peaks veel emasid vahetama. Saare emad markeerisin kahe värviga – siis on parem jälgida, kuidas nad arenevad, ja hea ära tunda ka siis, kui peresid edaspidi ringi tõstan. Keda seni olen saanud kontrollida, need on vastu võetud.

Saarel paarunud emade arengu ja käitumise vastu on mul väga suur huvi. Nimelt tekkis suve algul olukord, et kuna tänavu saarel olevad lesepered on Daniili valitud ja seega suguluses nende emadega, kelle peredest olen oma mesilas viimased hooajad vageldanud, siis ei oleks ma saanud oma emasid saarele paarlasse viia. Et vältida suguluspaarumist, tuli Daniil appi ja tõi mulle kaks munaraami, üks temalt ja teine Janekult. Need ei olnud saarel olevate leseperedega suguluses ja nendest vageldatud emad sain ma saarele viia. Muide, seesama Daniililt mõni aasta tagasi saadud seemendatud ema, kelle perest ma nüüd aastaid vageldanud olen, on parimaid emasid, kes mul on kunagi olnud – nüüd ootan huviga selle suve saare-emade arengut.

Kahe täpiga ema – tähendab, saarel paarunud. 

Mõni paarumistaru on väga täis, mesilasi on palju ja haue väga ilus. Varsti tuleb need perekesed iduperedeks kokku panna, et nad ei sülemleks.

Plaathaue paarumistarudes.

Ühes paarumistarus oli tore lugu: kaks ema, mõlemad hakanud äsja munema. Tõenäoliselt oli üks ema pulmalennult tagasi tulles taruga eksinud – iga posti otsas on ju neli taru üsna koos – ja ta oli ka vastu võetud. Jätsin nad sinna koos toimetama.

Kahe emaga paarumistaru.

Jõudsime ka lestatõrjeks valmistuda – tüdrukud tegid tümoolilappe ja sipelghappelappe.

Tümoolilappide töötuba Erki sõbraliku silma all.

Ja siis koolitused, ka need mahtusid kuidagi siia augusti algusse. 3.-4. augustil käisin usaldusmesinike teabepäeval. Koolitasid Lotte ja Preben Kristiansen Rootsist. Mind kõnetas kõige enam see, et kui meil räägitakse, et mesilaspere ravimine peab kestma 30 kalendripäeva, siis Preben ütles Rootsi näitel, et see ei pea nii kaua kestma, piisab 1 korrast augustis ja teisest detsembris. Nemad teevad enne 15.08 kiiret sipelghappe aurustamist (60% ja 2 ml kärjetänava kohta), ja detsembris oblikhappe tilgutamist suhkrulahusega. Preben väidab, et tilk on sama efektiivne kui aurutamine, ainult tegema peab ajal, mil kinnist hauet pole. Kui nii, siis mina pooldan tilgutamist, sest seal ei teki aurusid, mida mesinik ise sisse hingab. Tahan Prebeni meetodit kindlasti proovida.

Millal ravida? Prebeni jagatud Rootsi kogemus erineb Eesti praktikast. 

10. augustil olin ise koolitaja – minu juures käisid EMLi ABC-kursuslased. Markeerisime emasid, tegime läbi raami teekonna tarust masinatesse ja purki, vaatasime üle talvesöötmiseks vajaliku inventari. Rääkisin ka oma möödaminekutest mesinikuna – et alustades liiga roosasid prille ette ei jääks. Ikka juhtub äpardusi, mesinduses ka. Vihma jälle sadas, tarude juurde ei saanud ja enamik päevast möödus mesindusruumides.

Ilm on segane ja kaldub tavapärasest kõrvale – kuidas mesinik peaks aru saama, millal ravida ja koondada? Kogu see hooaeg on ju olnud üks pidev normist kõrvalekaldumine. Praegu on pihlakad punased, aga kui tarukaalu vaadata, algas minul peakorje: kui tavapäraselt saab Läänemaal korje läbi 20. juuli paiku, siis nüüd on augusti algul nektarit tarru toodud 2-3 kg, ühel päeval isegi 4 kg. Seevastu kogu juuni nektarikorje oli mul miinus 3,5 kg! Ehk mesilased sõid juunis rohkem, kui nektarit sisse tõid.

Segased ilmad tekitavad sportliku küsimuse: mis ajaks siis mesinik mesilaspere ja enda peakorje-vormi ajastama peaks? Eeldatakse, et igal suvekuul toob pere mett nii 20–30 kg. Aga kui korjet ei ole ja pere sööb rohkem kui toob, sina aga oled õppinud, et juunis peab hoolega laiendama, ja laiendadki, jääd sa perest ilma. Või kuna praegu on august, pead sa õpiku järgi koondama, aga kuidas sa koondad, kui nektarit tuuakse 4 kg päevas sisse, nii et emal ei ole munemisruumi ja pere hoopis sülemleb?

Mulle tundub, et mesinik peab muutuvate ilmaoludega hoolsamalt kui varem jälgima, mis tema gruppides toimub ja lähtuma sellest. Võib vabalt olla ka nii, et ühes grupis on korje ja teises nälg. Ja sellepärast ei tohi ka praegu kõike mett korraga ära võtta. Alles eelmisel nädalal nägin karmi pilti: paluti usaldusmesiniku abi, läksin kohale. Katust avades lõi laibalõhn vastu – kannud tühjad, haudmekaaned katki näritud … võtsime proovid kõigi tõvetekitajate kontrolliks, aga vastuseks tuli: nälg. Korje oli sealkandis lõppenud ja mesi korraga välja võetud.

See mesilaspere on nälga jäänud.

Et mitte mutsades toonides lõpetada, siis kleebin siia ühe meie kandi lutsernipõllu pildi. Sellelt see meie mesilaste augustikuine peakorje ilmselt tulebki.

Läänemaa lutsernipõld annab tubli korje.