Juuni lõpp oli soe, taimed õitsesid, vihma pole olnud. Valge ristik alustas õitsemist, tavapäraselt loetakse seda peakorje alguseks. Aga mida ei ole, on korje.  Taimed õitsevad, aga nektarit ei erita.

Öeldakse, et peakorje ajal on mesilaste päevad pikad – eile vaatasin, hommikul mesilasi ristiku peal ei olnud, alles lõuna paiku läksid ristikukorjele. Kui õietolmu vaatan, siis pikka aega on sisse toodud ainult uba.

Põldoa õietolm on tumehall.

Ka tarru sisse vaadates näen märke kehvast korjest – siin-seal on mesilased kaanetist närinud. See tähendab, tarbivad seda mett, mis neil mais valmis tehtud oli.

Kaanetises on näha närimise jälgi – mesilased on läinud varude kallale.

Mesilasemade vahetamise aeg on käes. Vageldatud emade esimese partii võtsime juba välja ja panime uued kupud samadesse paarumistarudesse. Nüüd alustas munemist juba emade teine ring. Käime praktikantidega gruppides, ports emasid kaasas, ja järjest vahetame. Kui mõni hea, mitu aastat tegutsenud mesilasema hakkab ära väsima, tuleb ta välja vahetada. Kui on väga heade omadustega, saab tema vaklu kasutada veel vagelduseks.

Paarumistarude ülevaatusega hiljaks ei tohi jääda – siis võib paarumistaru-pere sülemleda. Tuleb ema õigel ajal välja võtta ja ta suuremasse tarru panna.

Siin paarumistarus on mesilased sööda ära söönud ja olnud väga tublid – sinna, kus enne oli pudersööt, on nad juba kärjed ehitanud ja endale mett ka varunud. Juba on neil ruumipuudus.

Sama pere mesilased ja mesilasema. On näha mune, mett ja tumedat õietolmu.

Muide, meil on mesilasemasid ka müügiks – kui vajad ema, helista või kirjuta, ema hind on 30 eurot.

17. juunil tegime idupered. Nüüd kontrollisime, kas emad on vastu võetud ja munevad.

Noor ema tegutseb.

Peresid kontrollides märkad ka muid apse – näiteks nägin kärjel kulunud täpiga noort ema. Märkimismarker, see Posca pliiats, teeb vahel haltuurat: kui panna ema pärast markeerimist liiga kiiresti perre tagasi, enne kui täpp kuivada jõuab, võivad mesilased selle täpi emalt maha limpsida.

Mesilased on emalt täpi eemaldanud. Tuleb uus roheline täpp teha!

Ah et mis veel mesilas uudist? Talvesuhkru tellisin ära mais, see tuli nüüd kohale. Võib kergendatult hingata – talvesööt on olemas. Hind oli enam-vähem sama mis eelmisel aastal.

Mesiniku suvesse kuulub ka lesekasvatuse soodustamine. Tavapäraselt tehakse seda lesta populatsiooni vähendamiseks, aga minul on sellega teine eesmärk – tahan parandada oma gruppide lesefooni ja sestap annan leseraamid ainult headesse peredesse.

Kärjeribaga leseraam enne tarru panemist ja pärast väljavõtmist. Parempoolsel raamil on näha, kuidas kärjeribale on ehitatud töölishaudme ja alla lesehaudme kannud.

Ja siis veel see, et … vara rõõmustasin, et sel kevadel pääsesime mõmmikutest. Avastasin kohe pärast eelmist postitust, et karu on käinud. Rajakaameras oli näha tema käik 19. juunil kl 04. Nii spetsilt käis see mõmmik, et tõusev päike paistis samal ajal otse kaamerasse ja karu pildile ei jäänud.

Karu lükkas pikali ühe taru, vedas raamid üle tee viljapõllule ja lasi seal meel hea maitsta.

Mesikuma tornid hernepõllul. Õitel oli pildi tegemise hetkel vaid paar liblikat.

Korje puudumise loogiline tagajärg on, et tarukaal näitab miinust: 10.-29.06 ei ole midagi juurde tulnud. Tõsi, paar päeva näitas tarukaal 1 kg päevas, isegi 1,8 kg, aga näiteks eile tuli nektarit tarru 200 g. Üldistan selle taru kaalu järgi muid peresid ka – on vaid üksikuid päevi, kus pered on saanud rohkem kui elatuskorje. Kui vaadata tarukaalusid üle Eesti, siis on seis enam-vähem sarnane.

Tarukaal näitab langust peaaegu kogu juuni jooksul.

Aga päevalill ja sinep alles tärkavad, ristik õitseb ja meie kandi põllumeeste MESI-toetusega külvatud korjealad vaikselt alustavad. Ilus Eestimaa suvi on käimas. Kui nüüd mesilased korjele ka läheksid!

Ristikupõldu on meil mitmeid hektareid. Rõõmustage, mesilased!