Loodusega pole mõtet võidelda, aga tähelepanekuid ikka teha võib. Kui tavapäraselt saavad mesilased aprilli keskel juba pajukorjele, siis sel aastal on nii, et meie kandis mõned pajud praeguseks, st aprilli lõpuks, küll õitsevad, aga ilmad on liiga külmad, et päikeselapsed saaksid korjele lennata. Samas oli kuulda, et Valga- ja Võrumaal olid aprillialguse soojalaines sündinud koguni nektaritoomise aprillikuised rekordpäevad. Pajusid kasvab Eestis 22 liiki ja temperatuurid on piirkonniti erinevad. Meie piirkonnas näitas ilmavana eelmisel nädalal veel kümnekonnaks päevaks lund ja lörtsi.
Niisiis oli minu eelmise nädala teema taas söödakontroll. Põhimõtteliselt oli pilt sama nagu kogu eelneva kuu. Ja söödakontrollid olid absoluutselt vajalikud – ka neile peredele, kes juba olid lisasööta saanud 2-3 nädalat tagasi, panin uue kandi peale. Isegi kuueraamilised, kes 3 nädalat tagasi kandipaki olid saanud, olid selle tühjaks söönud. Neile lõikasin 2 kg pakist poole või kolmandiku, et nädala veel välja veaks.
Muidugi – esmaspäeval ehk selle blogipostituse kirjutamise õhtul on ilm meelt muutnud ja nüüd lubatakse sooja juba nädalavahetuseks.
Kogemus on näidanud, et pere söödavarusid hinnates ei tasu olla liialt optimistlik. Liigne optimism sai mul juba karistatud – paar peret, kelle söögivaru olin kuu aega tagasi piisavaks hinnanud, olid nüüd nälga surnud. Pigem olla pessimist ja panna igaks juhuks sööt peale – kui pere kandit ära süüa ei jõua, kogun järelejäänud tükid kokku ja need lähevad paarumisperede söödakonteinerisse. Pealegi – ilmavana võib ju edaspidigi meelt muuta ja lennuilma nädalavahetuselt siiski edasi lükata.
Samas oli peresid, kes olid peaaegu tühja paki sisse juba kärge ehitama hakanud. Nemad lisa ei vaja – peres on piisavalt energiat, jõuavad juba lisakärgigi meisterdada.
Külma ilma plusspoolele kannab mesinik teadmise, et hea, et on jahe, siis püsivad kuklased vaikselt oma pesades. Nii kui ilm natuke paremaks keerab, tulevad nad otsima, mida kätte saavad. Mesitarust saavad kuklased palju head ja paremat – kui meil kuu keskel paar sooja päeva oli, käisid luurajad juba kohal.
Ütleme ausalt, ega neil kaugelt tulla pole:
Ja muidugi, nagu refrääni kordan ma mesilas üksinda tegutsedes: praktikante on vaja! Praktikante on väga vaja! Nad on selle nädala koolis olnud, mesilas on tööd kõik tegemata ja tunne on selline, et kui teid, mu praktikandid, ei oleks, peaks Mesikuma oma mesindust vaikselt kokku tõmbama hakkama. Ütleme nii, et tublid praktikandid on nagu pakk head kandit, mida mesilaspere pikas külmas kevades hädasti vajab 🙂