Suve viimases otsas läks seekord nii, et emad, kelle 30. juulil Naissaarele paaruma viisime, ei paarunud ära. Tabeli järgi oleksime pidanud neile järele minema 16. augustil, aga mitme asjaolu kokkulangemisel läksime juba 14ndal. Ja seisimegi fakti ees: ilmad on olnud kehvad, pered on näljas ja pulmalende on toimunud vaid ühes peres. Mis siis ikka – võtsime mee ja pered kaasa ja selle ühe paarunud ema kaas ning lõpuks paarusid mu viimased emad mandril kodumesilas. Palju pingutust, vähe tulemust.

Mart ja Daniil korjavad saarel suve kokku.

Kuna saareretkel oli seekord neli mesinikku (paadiomanik Erki muidugi mõista ka) selgus ruttu, et igal mesinikul on oma viis, kuidas mett võtta. Mardil näiteks oli kaasas akupuhur, mis toimis väga hästi – väikeses mahus mesilas ja näiteks rändel on väga mugav akupuhuriga mesilasi korpusest välja puhuda.

Kergem kui seljas kantava puhuriga. 

Või teine saarelt perede äratoomise küsimus: kuhu sa puhud mesilased, kui pead kohe kõik korpused kaasa võtma? Tavapärane läbi kärjetänavate õhku puhumine pole lahendus, sest sul pole aega oodata, millal nad tagasi koju lendavad.

Üks võimalik lahendus: puhu mesilased ülemisest meekorpusest alumistesse. 

Veel üks vaade Naissaare puhaspaarlale. August 2026. 

Siis pakkisime mee, pered ja tarud paati ja nii see Naissaar selleks aastaks meist maha jäigi.

Mesilased tulevad saarelt, vahust saba taga.

Paarumistarud on paadilt maha tõstetud: vahepeatus Erki juures, et hommikul koju Kullamaale sõita.

Selle viimase saarelkäiguga seostus tegelikult apse veel – peale selle, et paarumisprotsent nullilähedane oli. Et siis: peresid juuli lõpul saarele viimiseks kokku pannes tõin nad enne sadamasse sõitu Läänemaalt Tallinnasse. Vaatasin, et ilmad on soojad, on ülekuumenemise oht, ja raputasin osa mesilasi välja, et väikses paarumistarus liiga palavaks ei läheks. Sõita oli vaid veidi üle tunni ja õhtune aeg ka … kui oma Tallinna peastaabi õuel lennuavasid lahti hakkasin tegema, selgus, et ma polnud siiski võtnud piisaval hulgal mesilasi vähemaks. Neli paarumisperet oli surnud, sest palavus oli suur ja ventilatsioon vähene.

Nii võib juhtuda, ükskõik kui lühike on mesiniku arvates transpordiaeg. Õppigem vigadest.

Veel augustikuised märkamisi mesilast: praktikant Rasmus sattus tunnistajaks nähtusele, mida aeg-ajalt kärgedelt ikka leiab.

Ema ja tütar. Saarel paarunud ema toimetab kärjel koos tütrega. 

Mõne aja pärast sattusime peale stseenile, mida väga sageli nägema ei juhtu:

Ei võitnud sõprus. Noorem pani oma jõu maksma. 

Sügisel võib paarumistarudes päris kitsaks jääda.

Kitsas!

Avastasime ka pere, kes oli suurele ruumipuudusele lahenduse leidnud – ehitanud taru välisküljele kärje ja keegi oli sinna ka munenud. Ilmselt oli seal varasemast olnud rähni taotud auk, mille kaudu mesilased kobardusid väljapoole taru.

Üks asi viib teiseni: tarus on kitsas, mesilased leiavad rähni toksitud ava, poevad välja ja ehitavad endale õue lisaruumi.

Tänavu oli kärjekoi kiire arenguga – juba 6. augustil oli näha vaklu. Piisab nädalast soojas ruumis, et kärjekoi asustaks ilma mesilasteta kärje ja hakkaks levima.

Nädal võib kärjekoi arenguks olla piisav aeg.

Mesi sai võetud ja mesilased söödetud-ravitud õigel ajal. Lestatõrjeks kasutasime tümooli.

Osa peresid said lestatõrjet omatehtud tümooliribadega. 

Sel aastal sulatasin paralleelselt mee vurritamisega ka vaha ära. Viisime vahakettad õue, et nõrguks ära ka see viimane tilk mett. Ja kuna looduses enam korjet ei olnud, olid mesilased muidugi kohe kohal.

Väga kiiresti sai võetud see viimane meetilk.

Muuhulgal selgitasin praktikantidele näitlikult, miks on oluline, et selitusnõul oleks põhjasoojendus 🙂

Nagu näha, ei ole sellel selitusnõul põhjasoojendust. Ja mõni mesi kristalliseerub kiiremini kui teine.

Aga siirupit tehes oli mul õnne – tegin viimase portsu ehk 750 liitrit siirupit valmis, panin pumba kinni ja läksin mett pakkima. 15 minuti pärast jalutasin juhuslikult mahutist mööda ja mida ma näen – voolik on otsiku küljest ära kukkunud. Eks seda vooliku otsa oli juba tuunitud ka ja oli selge, et igavesti see koos ei püsi.

Maha ei läinud tilkagi siirupit, sest voolik suvatses viisakalt eralduda ajal, mis kraan oli kinni. 

Maalriteip söödanõu eesotsas hoiab pleksiklaasi õiges kohas, et see siirupi kallamisel kogemata  paigast ei liiguks. Siirupit kallab Rasmus.

Taaskasutus: katkistes korpustes võib hoida akut …

… ja need on hinnatud pinnad skvotterite seas.

20.09 panime peredesse teise Apiguardi paki ja lisasime kolmandat korda sööta neile, kellele vaja. Igale grupile polnud sööta vajagi, sügis oli olnud helde.

 See pere on hoolega sügisel korjel käinud ja kõik kinni ehitanud. Nemad said ainult uue tümoolipaki, lisasööta pole siin tarvis.

Ebaküdoonia on uuesti õitsema hakanud. Pildil on 16. september.