Talvel kuulas mesinik usinalt veebiloenguid. Sai inspiratsiooni, tellis internetist peene kaalu, mis näitab kohti ka peale koma, kolm kohta koguni, ja hakkas kaaluma mesilasemasid, keda kasvatab.
Ja ongi käes uued küsimused. Kui palju kaalub üks perspektiivne äsja koorunud ema? Kui raskeid tüdrukuid tasub viia saarele? Kui palju võtab mesilasema kaalus juurde pärast paarumislendu?
Minu intelligentne sõber teatas pärast pisukest pinnimist, et “vastselt koorunud ema kaalub umbes 160–190 mg, paarumisvalmis neitsiema (5–7 päeva vana) umbes 180–220 mg, edukalt paarunud ja munemist alustav ema u 220–300 mg ning väga hea munemisvõimega ema tipphooajal 250–320 mg või rohkem.
Seega võtab ema pärast paarumislende ja munasarjade täielikku arengut tavaliselt juurde umbes 40–100 mg. Kaalutõus üle 50 mg viitab sellele, et munasarjad on hästi arenenud ja paarumine õnnestunud. Seevastu väike kaalutõus (alla 20–30 mg) võib viidata puudulikule paarumisele, viletsale toitumusele või alles hiljutisele paarumisele.
Kaalutõusu ei põhjusta niivõrd seemnevaru ise. Spermateegis on pärast paarumist 5–7 miljonit spermat ja nende mass on väga väike. Suurem osa kaalutõusust tuleb munasarjade arengust, rasvkeha suurenemisest, munatootmise käivitumisest ja suuremast toitumisest paarumise järgselt.
Mesilasemade aretuses peetakse väga heaks neitsiemasid kaaluga üle 200 mg ja paarunud emasid kaaluga üle 250 mg. Mitmed uuringud on näidanud, et raskemad emad moodustavad tugevamaid peresid ning neid vahetatakse mesilaste poolt harvemini välja.”
Minu esimene emade kaalumine näitas, et paarumata emad olid keskmiselt 202 mg ja paarunud 291 mg. Keskmiselt võtsid emad juurde seega ca 89 mg. Kui uskuda intelligentset sõpra, siis on see ju hästi.
Siin paarumistarus oli üle keskmise ema: enne paarumist 234 mg, pärast paarumist 313 mg.
Samas – kogemus, mida kinnitaks kaalunumbrite seost ema munemise ja pere tugevusega, mul täna veel puudub. Aga kogemused tulevad, sest see andmete kogumine on põnev – on tekkinud justkui uus mõõde mesilastepidamises, mis annab värsket tegevust ja mõtteainet. Teiseks – nüüd, mil ka meil on mesilasemade valik suurem, peaks saarele paaruma viidav ema olema maksimaalselt suur, sest kvaliteet peab vastama hinnale.
Paarumata ema kaalul.
Paarumistarusid on mul sel suvel sadakond. Et nende sees toimuvat oleks lihtsam hallata, võtsin kasutusele knopkasüsteemi. Knopka tarul on staatuse märk – näiteks rohelise knopkaga tarus on munev ema, kollases paarumata ja punases … probleem. Kui emadekasvatuse maht peaks tulevikus kasvama, võtan kasutusele ka erineva geomeetrilise kujuga knopkad – need hakkavad siis tähistama nädalaid, millal vageldus on tehtud.
Paarumistarud kodupaarlas. Esiplaanil, nagu näha, on probleem – ema on paarumislennul kaduma läinud.
Kohale jõudsid ka Saksamaalt tellitud emad, kelle õnnis sugulane, kunagi õde Teofili käest saadud mesilasema, kes saatuse tahtel pooljuhuslikult kunagi Saaremaalt meile saabus, oli super, elas viis aastat ja tegi ilusat hauet oma elu lõpuni. Sellesama ema kasvatajalt tellisin nüüd veel kaks ema. Tema valikus olid tarbe-emad, saare-emad ja n-ö käsitsi selekteeritud emad. Tellisin viimaseid, nende juured ulatuvad otse Buckfast Abbey kloostrisse. Emad olid kohale jõudes heas konditsioonis, väga hästi pakitud, kaasas sertifikaat koos sugupuuga ja tervisetõendid. Põnev!
Aga ka teised emad teevad tublid tööd. Siin näiteks eelmisel aastal Naissaarel paarunud ema stiilinäide:
Mesiniku rõõm on näha raame, kus ei ole ülal meevööd, vaid servast servani ulatub haue. 
Ja siin selle ilusa haudme autor, eelmisel aastal saarel paarunud kahe täpiga ema.
Siin pildil on selle aasta ema – meie valge täpp pole päris valge, vaid toredasti metalse läikega.
Noor ema meekärjel – kuhu muneda?
Katsetan tänavu ka seda, kuidas toimib kahe emaga pere. Võtsin viieraamilised korpused, kummagi lennuava pöörasin eri suunda. Äärtesse panin söödanõud, sees liiter siirupit, siis 3 haudmeraami ja 1 meeraami. Kui ema on vastu võetud, võtan söödanõud ära ja panen meekorpuse peale. 
Haudme keskel korpuste tagumises osas on emad veel saatepuurides.
Ja lõpuks – Läänemaa ilm on viimasel kahel nädalal olnud puhas rõõm mesinikule, mesilastele ja taimedele. Päikest ja vihma on läbisegi olnud, niidud õitsevad, hein on rinnuni, tarude ümbert trimmerdamine võtab omajagu aega. 
20. juuni – kõik õitseb. Esimesed põdrakanepid ka. Noh, kas hakkame söötmisele mõtlema?
Aga tegelikult pole mesilasperede söötmisele aega mõelda, sest praegu anname koos praktikantidega endast parima, et emasid märgistada, munemist kontrollida ja laiendada, laiendada, laiendada. Praegu tundub küll, et tuleb hea meeaasta – tornid on kasvanud nii kõrgeks, et lisakorpuseid annab üles upitada.
Kristi ja Ingrid ehitavad mesilasperede tornelamutesse uusi korruseid.
Klassikaline pilt mesinikust – konkspeitel käes ja päike kärge kuldamas. Praktikant Ingrid otsib märke noore ema munemisest.
Ja teine klassikaline võte: mesinik, kellel on töö üle pea kasvanud.
